36h võistlusest juba nädal möödas, viimane aeg sellest midagi kirjutada ja meenutada. Alustades lõpust:
Aeg 34 tundi ja 40 minutit. Tegemata jäid lisaülesanded (ratta ülevedu köitel, tõukeratas, kajakk, Haapsalu lossitornist allaronimine). Lisaülesannetele oleksime jõudnud siis kui viimasesse orienteerumispunkti oleksime jõudnud 3 tundi varem. Rada oli väga pikk, kuid mitte raske. Kaart üllatas - tagantjärgi saime teada, et tegemist oli tavalise 1:50000 baaskaardiga, mis oli A3 paberile kokku surutud. Selle tulemusena tekkis mõõtkava 1:78500. Ma ei olnud selles ka kindel, sest viimastel etappidel tehtud mõõtmised seda küll ei kinnitanud. Vahepeal tekkis kahtlus et mõõtkava erineb x ja y suunas. Aga orienteeruda selle kaardi järgi sai ja kõik punktid mida otsima läksime ka üles leidsime. Enamasti hakkasime punkte otsima varem kui vaja, sellest tuli mitu viga; eriti andis see tunda teisel rattaetapil teise päeva hommikul. Lõppkokkuvõttes kogunes orienteerumisvigu ca 2-3 tunni jagu, sinna otsa aeglane liikumine ja nii me lisaülesannetele ei jõudnudki.
Kronoloogilises järjekorras:
Start ei olnud mitte võistluskeskuses Toorakul, vaid hoopis Haapsalu linnuses, kuhu meid veeti kolme suure bussiga. Stardipaugu asemel toimus nööri läbipõletamine tõrvikuga. Kui nöör katkes, sai esimese kaardi ja materjalid kätte. Esimene jalgsietapp oli suhteliselt igav - Haapsalu linnas tuli võtta 6 punkti. Kõik võistkonnad läbisid selle joostes. Ent etapi lõpus oli tüng - võeti järjekorda köitega sillalt allaronimiseks. Oleks võinud ka jooksmata jätta, sest järjekorras tuli veerand tundi oodata. Peale köieronimist anti pihku tilluke kaart, mille abil tuli jõuda järgmisse punkti (angaari Kiltsi lennuväljal). Sinna angaari olime päeval viinud oma rattad, nii et edasi peaks võistlus jätkuma ratastega. Angaaris anti kaks A3 kaarti ja järgmine punkt viis samas lennuväljal mingisse hoonesse. Seal hoones oli lisaülesanne - kolmelt korruselt tuli leida 9 punkti. Maja ise oli räämas ja lagunenud, kõik kohad sodi täis. Saime oma punktid kätte ja põrutasime edasi, nüüd juba korralikult rattaga orienteeruma. Rattarajal valisime põhiliselt asfaltteid, et saaks sõita üksteise tuules. Esimeste punktidega midagi hullu ei juhtunud, liikusime pisut aeglasemalt eelsõitjatest kuid läksime mõnuga oma rada :). Dan ehmatas vahepeal sellega, et oli omadega täitsa läbi. Võtsime tempot pisut alla ja midagi hullu ei juhtunud. Esimene viga tekkis punktis 43, kus ei suutnud leida tee ja kraavi risti. Selle otsimisele kulus pea tund. Hiljem tuvastasime, et olime liikunud liiga palju paremale. Liikumine selle punkti ümbruses toimus põhiliselt ratas seljas (päris metsas) või käekõrval (siis kui metsarajale jõudsime). Selle punkti otsimise ajal hakkas juba valgemaks minema, nii et edasi läks lõbusamaks. Järgmise punkti number oli 130 ja asus jõe ääres, lootsime et ehk hakkab sealt kanuuetapp ja saab pisut puhata. Selle punktiga tegime ühe tõsisema vea - ühest teeristist panime 90 kraadi vales suunas. Lõppkokkuvõttes jõudsime jõe äärde, sest teed enam vähem klappisid, kuid punkti selles kohas ei olnud. Läksime tagasi viimasesse kindlasse asukohta ja tuvastasime, et olime vahepeal lausa kaardilt väljas käinud. Veale kulus 20 minutit. Leidsime punkti koos rattavahetusalaga ja selgus et hakkab hoopis jalgsietapp. Ega midagi - vahetasime riided ja jalanõud jahakkasime astuma. Teades oma vormi ei üritanudki me joosta.
Jalgsietapp oli suhteliselt igav - lihtsalt astumine 10 tundi järjest, suur osa sellest mööda sirgeid kruusateid, sekka natuke orienteerumist võsa vahel. Üks viga tuli ka sisse - tükk aega otsisime keset metsa asuvat tiiki. Lõpuks selle ikka leidsime, kuid tundus, et see tiik ei asunud küll seal kus kaart näitas. Sinna kulus ka oma pool tundi või veel rohkem. Otsijaid oli seal mitmeid.
Õhtul poole viie ajal (rajal olime olnud siis juba 19 ja pool tundi) jõudsime kanuustarti. Siis oli juba selge, et võistlus venib meie jaoks pikemaks kui planeeritud ja tuleb arvestada vähemalt 30 tunniga. Kanuustart oli viimasest jalgsipunktist tulles otse üle jõe ja põllu näha, kuid ei tahtnud otse minna - läksime ilusti mööda teed ringi. Hiljem piltide pealt vaatasin, et paljud põrutasid otse ja läbi jõe - ilmselt võitis nii 5 - 10 minutit.
Kanuuetapp oli meil tugev nagu ikka, st et parimatele ilmselt palju ei kaotanud. Kuna punkte oli vähe, siis andis neid ikka oodata. Esimest punkti hakkasime ootama tund aega liiga vara - oli ju vaja ennast kogu aeg kaardil hoida, et mitte mööda põrutada. Peep luges kaarti ja Dan vaatas GPSi pealt jõelookeid - mina üksi pidin mõlaga rabama :)
Kanuufinišisse jõudsime poole üheteistkümne ajal, hakkas juba hämarduma. Üllatav oli see et hakkas väga külm. Jõevesi oli selleks ajaks juba soem kui õhk ja kanuus soojas jõeoru õhus oli mõnus istuda. Kõrgemal kalda peal aga puhus külm tuul, mis meid kõiki kohe lõdisema pani. Korraldajate käest kuulsime, et võitjad ei ole veel finišisse jõudnud. Kuna olime rajal olnud juba üle 26 tunni tegi see meid murelikuks - võitja ajaks oli prognoositud 2o tundi! Meie jaoks võis see tähendada ainult seda, et me ei suuda kontrollaja sees kogu rada läbida. Ajasime riided selga, täitsime pudelid, sõime natuke ja asusime teele. Esimene rattapunkt oli sama mis hommikul jala minnes, kuid jala minnes läksime otse läbi võsa. Rattaga tuli valida teine tee ja see tee oli täpselt sama tee nagu punkti tulles. Kõik läks hästi kuni selle kohani kus meil ka hommikul oli olnud probleem, et mis suunas edasi minna. Pärast pikka vaidlust otsustasime minna tagasi täpselt seda teed mööda mida hommikul kasutasime - nii saame kindla peale maantee peale välja. Põllu peal suutsin ikka ühte pööret mitte märgata ja kihutasime veel kaugemale põllu peale. Parandasime vea kiiresti ja liikusime tagasi juba tuntud teed mööda. Suurele teel jõudes tõdesime, et poleks pidanud põllul sõitma - väikese ringiga läks ka korralik kruusatee... Veel veerand tundi vigadele lisaks. Edasi oli suur kihutamine mööda maanteed punktini. Maantee peal hakkas tunduma, et tee on liiga pikka ja ootasin ärakeeramist varem, kuid saime õnneks asjale ikka pihta. Nii see kui ka järgmine punkt said ilusti võetud. Häda oli aga see et kippusin ratta selga magama jääma :). Kolmanda punktiga tekkis jama - punkt asus mäe otsas ja hiljem kuulsime et selle mäega olid paljud hädas olnud. Siinkohal hakkaski mõõtkava kõige rohkem vingerpussi mängima. Esimese hooga hakkasime punkti otsima kilomeeter liiga vara, kuna ümbruskond klappis kaardiga- tee lagendik ja mägi. Kaart oli pa paras sigrimigri selle koha peal. Ilmselt mõjutas meid ka natuke üks teine võistkond, kes samas kohas punkti otsis. Peale tulutut mäe otsas ringimüttamist otsustasime, et on vale koht ja liikusime edasi, kust leidsime veel ühe sobiva tee, mäe ja lagendiku. Ka seal müttamine ei andnud tulemusi. Otsustasin liikuda veel edasi, kuna taamal paistis veel üks mägi ja lage oli ka. Mäele lähendedes tundus, et just see on see õige, kuna tegemist oli ümbruskonna suurima mäega. Lisaks tundus mulle et mäe tipus on midagi kandilist. Täpsemalt ei näinud, kuna tõusva päikese taustal paistsid ainult väikeste puude ja põõsaste siluetid ja nende vahel midagi. Jooksin lähemale ja muidugi oli seal mäe otsas otsitav punkt. Mägi ise oli jalamilt mitukümmend meetrit kõrge. Võtsin punkti ära ja padavai teiste juurde tagasi - kokkuvõttes tuli sealt veel ca 2 km jooksu. Järgmine punkt oli lihtne, kuigi hakkasime seda taas liiga vara otsima. Tegime väikese lisaülesande - nööripuntra lahtiharutamine - ja jätsime suurema lisaüleande - rabas punktide otsimine ca 1 tund - korraldajate soovitusel vahele. Orienteerusime kaardi järgi edasi. Siinkohal läks mõõtkava ja distantsi tunnetus mul totaalselt segamini - hakkasin otsima teed ja maja 2 km enne õiget aega. Selle otsimise ja sebimisega läks ka parasjagu aega, kuid kuskil valet pööret ei teinud ja punkti saime kätte. Järgmine punkt viis meid jälle tuttava angaari juurde. Vaadates kelle tundus et see jääb meile viimaseks. Olin juba valimas rajaks kruusateed, kuid Dan tuletas meelde, et Haapsalu raudteetammi mööda peaks kulgema rattatee. Raudteetamm oli 2-3 km kaugusel ja otsustasime sealtkaudu minna. See oli õige valik, üks väheseid sellel võistlusel :). Teetammi mööda oli mõnus liikuda - sile ja sirge tee. Ainuke häda oli ratta seljas "nokkimine". Mitte midagi ei saanud teha - läks 33. tund rajal ja uni lihtsalt surus peale. Pikutasin 3 minutit, kuid see ei aidanud. Lõpuks leidsime lahenduse - hakkasime taas karusselli sõitma. Igaüks vedas 30 sekundit. Aju pandi tööle kella peal aega lugema ja ta ei saanud enam magama jääda. Niiviisi jõudsime Haapsallu ja edasi Kiltsile angaari. Angaaris öeldi meile seda mida salamisi ise juba lootnud olime - lisaülesandeid enam ei jõua teha, minge otse finišisse. Ehk siis tehniliselt me ei katkestanud ise, vaid korraldajad sundisid!
Finišisse jõudsime suhteliselt normaalse enesetundega - võib öelda, et tegime ära, hoolimata sellest et mõned ülesanded jäid tegemata.
Friday, June 8, 2007
Tuesday, May 29, 2007
Kaardihoidja rattale
Lähenemas Ferrino 36h ja meenus, et endiselt ei ole rattal kaardihoidjat. Enam nii edasi ei saa. Kuskil teisipäevakul nägin ühte isetehtud kaardihoidjat ja sealt sain ka idee enda oma jaoks. Põhiline konstruktsioonielement on jupp 110mm kanalisatsioonitoru :)
Sobiv torujupp oli kodus olemas, saagisin selle parajaks ja asusin muid juppe aretama. Vaja on:
- toru kinnitus lenkstangile
- kaardialuse kinnitus torule
Töötoas ringi vaadates leidsin mitmesuguseid polte, mutreid, metallnurgikuid ja muid kinnitusdetaile. Lõpuks jäi pilk pidama koormakinnituskummil. Eureka! Keerulisi kinnitusdetaile pole vaja - toru otsa lõikan 3 süvendit, nii et toru toetub kindlalt lenksule ja fikseerin toru kummiga. Pealtpoolt vaadates näeb asi välja niimoodi:
Metall-liist on täpselt õige pikkusega, nii et toetub toru tihendi kraele ja samas sealt välja ei tule. Kinnituskummist tuli lõigata paras jupp. Kõik kinnitusdetailid on näha siin:
Omaette tegemine oli et leida mutter mille abil kaardialus kinnitada toru külge. Lõpuks leidsin liblikmutri, mille kinnitasin traadiga metallliistule:
Praegu tundub et asi on väga lihtne, kuid kui töötoas on lihtsalt hunnik mitmesuguseid vidinaid, siis ikka annab nuputada ja kombineerida et asi valmis saada.
Lõppkokkuvõttes näeb see kaardialus päris viisakas välja. Arvestada tuleb sedagi, et otseselt ei läinud see midagi maksma :) See ei olnud muidugi eesmärk omaette...
Kui see konstruktsioon nüüd 36h võistluse vastu peab, siis võib endale õnne soovida!
Sobiv torujupp oli kodus olemas, saagisin selle parajaks ja asusin muid juppe aretama. Vaja on:
- toru kinnitus lenkstangile
- kaardialuse kinnitus torule
Töötoas ringi vaadates leidsin mitmesuguseid polte, mutreid, metallnurgikuid ja muid kinnitusdetaile. Lõpuks jäi pilk pidama koormakinnituskummil. Eureka! Keerulisi kinnitusdetaile pole vaja - toru otsa lõikan 3 süvendit, nii et toru toetub kindlalt lenksule ja fikseerin toru kummiga. Pealtpoolt vaadates näeb asi välja niimoodi:
Metall-liist on täpselt õige pikkusega, nii et toetub toru tihendi kraele ja samas sealt välja ei tule. Kinnituskummist tuli lõigata paras jupp. Kõik kinnitusdetailid on näha siin:
Omaette tegemine oli et leida mutter mille abil kaardialus kinnitada toru külge. Lõpuks leidsin liblikmutri, mille kinnitasin traadiga metallliistule:
Praegu tundub et asi on väga lihtne, kuid kui töötoas on lihtsalt hunnik mitmesuguseid vidinaid, siis ikka annab nuputada ja kombineerida et asi valmis saada.Lõppkokkuvõttes näeb see kaardialus päris viisakas välja. Arvestada tuleb sedagi, et otseselt ei läinud see midagi maksma :) See ei olnud muidugi eesmärk omaette...
Kui see konstruktsioon nüüd 36h võistluse vastu peab, siis võib endale õnne soovida!
Tartu Rattaralli
Pühapäeval oli taas rattaralli. Kokkuvõte: 126 km, aeg 3:45, keskmine 33,5 km/h. Tulemus parem kui eelmisel aastal. Algus kõva nagu ikka - punnitasin Riia mäest üles, üle ringtee ja küüru ja siis võtsin rahulikumalt. Grupp oli suur, hiljem hinnati et nii paarsada inimest. Tempo oli kõva ja nii kimati esimese joogipunktini. Joogipunktis polnud mahti juua võtta (olin nagunii ka teises tee servas) ja kogu grupp kihutas peatumatult edasi. Siis algasid tõusud - oli väga raske ja ei suutnud tempot hoida. Selgus et ma polnud ainus ja grupp läks pooleks - tugevamad panid eest minema. Edasi läks rahulikumalt, kedagi vedamas ja tempot tegemas polnud. Mõned korrad käisin ka ise vedamas, kuid ei suutnud midagi ära teha. Tasapisi hakkas grupp jälle suurenema. Tundus et tagantpoolt lisandus inimesi. Eestpoolt mahajääjaid oli vähe. Kuni Otepääni sujus asi suuremate emotsioonideta. Kuna oli väga palav, siis joogipunktides käisin juua ja vett võtmas. Et kuumus liiga ei teeks, kallasin ohtralt vett pähe. 80-90 km sõidetud, grupp liikus rahulikus tempos. Miskipärast tundus et see on vaikus enne tormi. Pangodi joogipunktis läksin taas vett hankima, kuid õnnetul kombel sain vett alles viimase laua juurest. Lonks suhu, ülejäänu pähe ja edasi! Kuid oh õnnetust, olin hoo maha pidurdanud ja grupp oli juba mõnikümmend meetrit eespool. Tee viis ülesmäge ja mäe otsas vahefiniš. Punnisin mis ma punnisin, grupile järgi ei jõudnud. Lõppkokkuvõttes oli see raske taktikaline viga, mis läks maksma ca 10 minutit. Pangodist edasi sõitsin ca 10 km üksinda - järgi ei olnud kedagi tulemas. Jõudsin Tartu-Võru maanteele ja seal Tatra tõusul hakkasid teised sõitjad järele jõudma. Mingit jõudu jalgades enam ei olnud ja tuulde neile ei suutnud võtta. Ca 10 km enne lõppu tekkis üks kolmene seltskond kellele suutsin korra sappa võtta, kuid mitte pikalt. 4 km enne lõppu veel üks seltskond - haakisin sappa. Kuid miskine jama: tüübid väsisid järjest ära ja jäid maha ning 2 km enne lõppu olin jälle üksi. Rassisin vastutuult edasi ja siis kimas minust mööd mitmekümnene grupp ja ei olnud mingit jõudu et nende tuulde võtta! Nii siis veeresingi vaikselt finišisse, ise rahul sellega, et lõppkokkuvõttes täitsa kobe tulemus maastikurattaga maanteevõistlusel :)
Sunday, May 20, 2007
Tartu Jooksumaraton
Tuleb ära märkida, et nädal tagasi sai joostud 23 km Tartu jooksumaraton. Aeg ca 1:50 oli 15 sek kehvem kui eelmisel aastal. Või peaks ütlema et sama hea kui eelmisel aastal? Arvatavasti suudaksin ka mõne minuti kiiremini joosta. Halb oli et ca 2 tundi enne starti sõin kolm banaani. 2 neist oleks pidanud söömata jätma, oleks olnud kergem joosta ja tulemus parem. Pulsoka ülemise piiri panin 162 peale ja jooksin üpriski tihti piiri peal ja nõks ka üle. Keskmine pulss oli 158.
Pärast jooksu oli enesetunne hea - üle ei pingutanud. Jalad olid kaks päeva kanged, kuid see on normaalne :)
Pärast jooksu oli enesetunne hea - üle ei pingutanud. Jalad olid kaks päeva kanged, kuid see on normaalne :)
Thursday, May 10, 2007
Veeslaalom Leevakul
Nädalavahetusel toimus traditsiooniline veeslaalomi nädalavahetus. Vanasti oli asja nimi Leevi kevad (ja sügis),k uid seekord toimus üritus Leevakul. Põhjus väga lihtne - Võhandu jõe ürgorus asuv laagriplats on erastatud ja ahne maaomanik tahab niipalju pappi, et väike slaalomifännide kogukond ei jaksa seda kinni maksta. Ja nii see vana plats seal tühjalt ja kurvalt seisab...
Aga asjast endast:
Nagu ikka, jõudsime kohale reede õhtul pimedas. Sebisime telgi püsti ja asusime lõkke äärde, kus vanad tuttavad juba ees istusid. Jajasime juttu ja kuulasime mis keegi vahepeal teinud on. Umbes kaheteist ajal hakkas väga külmaks minema, temperatuur kukkus alla nulli. Poole ühe ajal kobisime magama. Öösel läks veel külmemaks. Hoolimata soojast pesust, mütsist ja villastest sokkidest ärkasin öösel korduvalt külma pärast üles. Mõtlesin et kuidas lastel on? Hommikul selgus, et lastel polnud häda midagi, kuna nende magamiskotid olid oluliselt paksemad :) (Nadir 540 meie 300 vastu).
Hommik oli ilus, päike paistis ja läks soojaks. Kuna trassi ülespanek võttis aega siis sai niisama kanuuga sõidetud ja natuke ka chopperit proovitud. Paisu pealt võeti mõned lauad vähemaks, nii et paisu alla tekkisid päris korralikud lained. Selleks ajaks olid paisu alla ka väravad üles saanud ja sai harjutada paari kombinatsiooni. Lõpuks laenasin ikka slaalomisüsta ka ja tegin sellega ka proovi. Ja tõmbasime kombinatsiooni natuke lihtsamaks :) Paisualune koht on salakaval - vesi vahutab hästi, kuid aerule head tuge ei paku ja vette tekivad nagu augud sisse. Korra käisin ka ümber, kuid arvasin et see on omast lohakusest. Pärast viimaste väravate paika panemist sai starti asuda.
Esimene sõit läks hästi, mingit olulist viga ei teinud, kuigi alguses sai liiga kõvasti punnitatud ja poole raja peal olid käed juba pehmed. Teises sõidus läks aga asi käest ära - läksin liiga enesekindlalt peale ja läksin ümber nii nagu treeningul - kuna vesi ei kandnud, siis üle laine sõites vajusin lihtsalt allavoolu ümber. Eskimopöördega läks ka palju aega ja selle ajaga kandusin palju allavoolu. Selle jamaga kaotasin 30 sekundit ja kindla võidu. Et siis järjekordne eksimus olulisel sõidul :(
Kuna võistlussõit sai tehtud, siis edasi sai juba niisama sõidetud nii süsta kui kanuuga ja nauditud ilusat ilma. Õhtul tavaline laagriprogramm - söök & soojendavad joogid lõkke ääres, vorstide grillimine, jms.
Eriliseks tegi selle korra see, et kesköö paiku süüdati eelnevalt lõigatud võsast tohutu lõke, mis soojendas ja valgustas praktiliselt kogu laagrit.
Pühapäeval toimus väike ralli, sellel osalesin kõigis paadiklassides - kaks korda proovisin ühest süsta, 2 x kanuuga ja korra kahese süstaga. Nii et kõik said sõita :)
Õhtupoole toimus autasustamine ja oligi aeg koju sõita. Üldkokkuvõttes võis nädalavahetusega rahule jääda. Leevakul võiks teinegi kord sõita
Aga asjast endast:
Nagu ikka, jõudsime kohale reede õhtul pimedas. Sebisime telgi püsti ja asusime lõkke äärde, kus vanad tuttavad juba ees istusid. Jajasime juttu ja kuulasime mis keegi vahepeal teinud on. Umbes kaheteist ajal hakkas väga külmaks minema, temperatuur kukkus alla nulli. Poole ühe ajal kobisime magama. Öösel läks veel külmemaks. Hoolimata soojast pesust, mütsist ja villastest sokkidest ärkasin öösel korduvalt külma pärast üles. Mõtlesin et kuidas lastel on? Hommikul selgus, et lastel polnud häda midagi, kuna nende magamiskotid olid oluliselt paksemad :) (Nadir 540 meie 300 vastu).
Hommik oli ilus, päike paistis ja läks soojaks. Kuna trassi ülespanek võttis aega siis sai niisama kanuuga sõidetud ja natuke ka chopperit proovitud. Paisu pealt võeti mõned lauad vähemaks, nii et paisu alla tekkisid päris korralikud lained. Selleks ajaks olid paisu alla ka väravad üles saanud ja sai harjutada paari kombinatsiooni. Lõpuks laenasin ikka slaalomisüsta ka ja tegin sellega ka proovi. Ja tõmbasime kombinatsiooni natuke lihtsamaks :) Paisualune koht on salakaval - vesi vahutab hästi, kuid aerule head tuge ei paku ja vette tekivad nagu augud sisse. Korra käisin ka ümber, kuid arvasin et see on omast lohakusest. Pärast viimaste väravate paika panemist sai starti asuda.
Esimene sõit läks hästi, mingit olulist viga ei teinud, kuigi alguses sai liiga kõvasti punnitatud ja poole raja peal olid käed juba pehmed. Teises sõidus läks aga asi käest ära - läksin liiga enesekindlalt peale ja läksin ümber nii nagu treeningul - kuna vesi ei kandnud, siis üle laine sõites vajusin lihtsalt allavoolu ümber. Eskimopöördega läks ka palju aega ja selle ajaga kandusin palju allavoolu. Selle jamaga kaotasin 30 sekundit ja kindla võidu. Et siis järjekordne eksimus olulisel sõidul :(
Kuna võistlussõit sai tehtud, siis edasi sai juba niisama sõidetud nii süsta kui kanuuga ja nauditud ilusat ilma. Õhtul tavaline laagriprogramm - söök & soojendavad joogid lõkke ääres, vorstide grillimine, jms.
Eriliseks tegi selle korra see, et kesköö paiku süüdati eelnevalt lõigatud võsast tohutu lõke, mis soojendas ja valgustas praktiliselt kogu laagrit.
Pühapäeval toimus väike ralli, sellel osalesin kõigis paadiklassides - kaks korda proovisin ühest süsta, 2 x kanuuga ja korra kahese süstaga. Nii et kõik said sõita :)
Õhtupoole toimus autasustamine ja oligi aeg koju sõita. Üldkokkuvõttes võis nädalavahetusega rahule jääda. Leevakul võiks teinegi kord sõita
Tuesday, May 1, 2007
Xdream Türil
Esimene etapp neljast on nüüdseks läbitud. Xdreami mõõdupuu järgi oli tegemist sprindiga, meil kulus aega neli ja pool tundi, mis on meie kohta hea tulemus. Võitjatele kaotust kogunes natuke üle tunni.
Enne starti tundus, et asjad hakkavad viltu vedama, seekord oli päris palju asju maha jäänud või valesti läinud:
- Enesetunne. Eelmisel õhtul pidasime isa sünnipäeva
- Spidomeetri patarei, ununes osta.
- Pedaalid. Jooksutossudega klippide otsas :-)
- Kindad. Aga sai ka ilma hakkama
- Spordijook. Pulbripurgi võtsin kaasa, aga sisu jätsin kontrollimata
- Käekaitsmed. Õnneks rullitamisel ei kukkunud.
Stardis panime kõik ühes grupis minema ja polnud häda midagi. Esimesed kolm punkti võtsime lennates ratta seljas, pärast lisaülesannet - jooksmine - läks rahulikumalt edasi.
Lisaülesannetest väärib märkimist puidust klotsidest kuubiku kokkupanek, kus mul kulus õige mitu minutit.
Kanuuetapp sujus kesisemalt kui muidu, mul oli kätes veel eelmise nädalavahetuse Võhandu maratoni väsimus.
Tulemusi saab vaadata siit
Enne starti tundus, et asjad hakkavad viltu vedama, seekord oli päris palju asju maha jäänud või valesti läinud:
- Enesetunne. Eelmisel õhtul pidasime isa sünnipäeva
- Spidomeetri patarei, ununes osta.
- Pedaalid. Jooksutossudega klippide otsas :-)
- Kindad. Aga sai ka ilma hakkama
- Spordijook. Pulbripurgi võtsin kaasa, aga sisu jätsin kontrollimata
- Käekaitsmed. Õnneks rullitamisel ei kukkunud.
Stardis panime kõik ühes grupis minema ja polnud häda midagi. Esimesed kolm punkti võtsime lennates ratta seljas, pärast lisaülesannet - jooksmine - läks rahulikumalt edasi.
Lisaülesannetest väärib märkimist puidust klotsidest kuubiku kokkupanek, kus mul kulus õige mitu minutit.
Kanuuetapp sujus kesisemalt kui muidu, mul oli kätes veel eelmise nädalavahetuse Võhandu maratoni väsimus.
Tulemusi saab vaadata siit
Monday, April 23, 2007
Võhandu maraton
Sai ära tehtud, see on põhiline :-)
Muljeid rajalt ja ilmast kirjutab Kaja.
Minu tähelepanekud:
- Reedel äraminekuga läks kiireks. Maha jäid sõidutossud, kindad ja pehmendus süstapõhja jalgade jaoks. Sõitsin tavaliste tossudega, mis õnneks väga märjaks ei saanud, ülihead neopreenist labakindad leidsin Reimann retkede bussist :), pehmenduseta sai hakkama, kuigi jalad ja põlved hakkasid külmetama. Seljas oli veekindel süstajope, nii et märjaks sain ainult ise higistades :)
- Maha jäi ka veekindel fotokas, kuid arvestades kehva ilma ja kõrget sõidutempot polekski sellega suurt midagi teha olnud.
- Jalga tuleb panna soe pikk pesu. Mul oli jalas lühike võrkpesu ja peal nailonist orienteerumispüksid. Niikaua kui süstas istusin oli hea soe; kui välja astusin 1 kraadise sooja ja tugeva tuule kätte, tabas mind vappekülm. Õudne! Välja tuli astuda 4 korda - Paidra, Leevi, Leevaku, Räpina paisudel. Lisaks üks söögipaus 10 km enne Leevakut.
- Sõidutehnika tahab tugevat harjutamist. Vanast ajast on mul käe sees tihe ja lühike süstaslaalomi tõmme. Sellega niisama matkab päeva ära, kuid selleks et 100km efektiivselt läbida peab tõmme olema pikk, tugev ja aeglane; tõmbe vahel väike paus, et kasutada ära süsta libisemist vees. Rolandi GPS tõestas, et õige tehnikaga tõmmates tõuseb kiirus isegi 1 km/h võrra. Samas jõudu kulub vähem. Ainuke häda, et need lihased mis seda õiget tõmmet teevad, ei ole treenitud :-(. Ühesõnaga vale tehnika tulemus oli see et enne Räpinat (84 km) sai jõud nii otsa, et ka aeru käes hoidmine oli raske, mingist tehnikast rääkimata. Lisaks hakkasid valutama parema käe näpud ja ranne ning seljalihased hakkasid krampi tõmbuma. Viimased kilomeetrid Peipsi järvel risti lainega ja vastu tuult olid tõeline piin ja hambad ristis rassimine.
- Sõideti igasuguste riistadega. Esimesed kolm kasutasid Tahe kajakke: võitjatel Argo Maxi, teisel Reval Duo, meil Argo. Olime oma Argo valikuga rahul, edasi läks hästi ja pööras ka hästi. Reval Duo liikus küll hästi, kuid käänulisel Võhandul pööramine oli ikka tõsine tegemine. Argo Maxi omanikud olid ka rahul, kuna selle süsta eripära on see et sõitjad asuvad suhteliselt süsta otstes, mis teeb manööverdamise hõlpsaks. Tahe kajakkidega oli veelgi sõitjaid. Ainuke naispaar kasutas Argo Mini, millel on lame põhi. Lisaks hakkas silma Prijoni Excursion ja Yukon Expedition ja veel mingid mudelid, mida kahjuks täpsemalt ei tunne. Sõideti ka Taimeniga. Eriti meeldis mulle retrohõnguline RZ, mille kohta saab lähemalt lugeda siin ja siin.
Loomulikult olid esindatud kanuud, nii Nelsoni kui Sharkline omad. Võibolla oli midagi veel, kõike ei jõudnud uurida.
- Normaalsetes oludes peaks seda distantsi läbima 3-4 päeva, siis jääb aega et imetleda loodust ja Võhandu jõe ürgoru vaateid ja koopaid.
Nojah, aga järgmisel kevadel peaks ikka uuesti selle distantsi läbima!!!
Muljeid rajalt ja ilmast kirjutab Kaja.
Minu tähelepanekud:
- Reedel äraminekuga läks kiireks. Maha jäid sõidutossud, kindad ja pehmendus süstapõhja jalgade jaoks. Sõitsin tavaliste tossudega, mis õnneks väga märjaks ei saanud, ülihead neopreenist labakindad leidsin Reimann retkede bussist :), pehmenduseta sai hakkama, kuigi jalad ja põlved hakkasid külmetama. Seljas oli veekindel süstajope, nii et märjaks sain ainult ise higistades :)
- Maha jäi ka veekindel fotokas, kuid arvestades kehva ilma ja kõrget sõidutempot polekski sellega suurt midagi teha olnud.
- Jalga tuleb panna soe pikk pesu. Mul oli jalas lühike võrkpesu ja peal nailonist orienteerumispüksid. Niikaua kui süstas istusin oli hea soe; kui välja astusin 1 kraadise sooja ja tugeva tuule kätte, tabas mind vappekülm. Õudne! Välja tuli astuda 4 korda - Paidra, Leevi, Leevaku, Räpina paisudel. Lisaks üks söögipaus 10 km enne Leevakut.
- Sõidutehnika tahab tugevat harjutamist. Vanast ajast on mul käe sees tihe ja lühike süstaslaalomi tõmme. Sellega niisama matkab päeva ära, kuid selleks et 100km efektiivselt läbida peab tõmme olema pikk, tugev ja aeglane; tõmbe vahel väike paus, et kasutada ära süsta libisemist vees. Rolandi GPS tõestas, et õige tehnikaga tõmmates tõuseb kiirus isegi 1 km/h võrra. Samas jõudu kulub vähem. Ainuke häda, et need lihased mis seda õiget tõmmet teevad, ei ole treenitud :-(. Ühesõnaga vale tehnika tulemus oli see et enne Räpinat (84 km) sai jõud nii otsa, et ka aeru käes hoidmine oli raske, mingist tehnikast rääkimata. Lisaks hakkasid valutama parema käe näpud ja ranne ning seljalihased hakkasid krampi tõmbuma. Viimased kilomeetrid Peipsi järvel risti lainega ja vastu tuult olid tõeline piin ja hambad ristis rassimine.
- Sõideti igasuguste riistadega. Esimesed kolm kasutasid Tahe kajakke: võitjatel Argo Maxi, teisel Reval Duo, meil Argo. Olime oma Argo valikuga rahul, edasi läks hästi ja pööras ka hästi. Reval Duo liikus küll hästi, kuid käänulisel Võhandul pööramine oli ikka tõsine tegemine. Argo Maxi omanikud olid ka rahul, kuna selle süsta eripära on see et sõitjad asuvad suhteliselt süsta otstes, mis teeb manööverdamise hõlpsaks. Tahe kajakkidega oli veelgi sõitjaid. Ainuke naispaar kasutas Argo Mini, millel on lame põhi. Lisaks hakkas silma Prijoni Excursion ja Yukon Expedition ja veel mingid mudelid, mida kahjuks täpsemalt ei tunne. Sõideti ka Taimeniga. Eriti meeldis mulle retrohõnguline RZ, mille kohta saab lähemalt lugeda siin ja siin.
Loomulikult olid esindatud kanuud, nii Nelsoni kui Sharkline omad. Võibolla oli midagi veel, kõike ei jõudnud uurida.
- Normaalsetes oludes peaks seda distantsi läbima 3-4 päeva, siis jääb aega et imetleda loodust ja Võhandu jõe ürgoru vaateid ja koopaid.
Nojah, aga järgmisel kevadel peaks ikka uuesti selle distantsi läbima!!!
Tuesday, April 17, 2007
Ettevalmistus Võhandu maratoniks
Täna käisime Rolandiga Jägala jõel väikest trenni tegemas. Alustasime miskise veskitammi alt ja lõpetasime joa juures. Läbisime tunni ajaga ca 10 km. Seega enne maratoni olen süstaga sõitnud 0,5+1+1 tundi. Pisut vähe, aga ei ole hullu. Sileda vee sõidutehnika tahab lihvimist, kehaga tööd on vähe ja aer liiga vertikaalis nagu slaalomis. Aga eks Võhandul aega küll tehnikat harjutada 8-)
Süsta valik on ka oluline - seekord proovisime lameda põhjaga Argo-Mini. Aga pikaks sõiduks tundus see liiga vähe voolujooneline. Võhandu alamjooksul peaks siledat vett olema kõvasti ja pikal süstal olema eelis. Lisaks istusime liiga lähestikku: Roland ei saanud korralikku pikka tõmmet teha ilma et aeruga oleks mulle selga tulnud. Valida tuleks siis Argo Maxi? Otsustame ilmselt reedel.
Võhandule kaasa:
- PLAASTER
- Istumise pehmendus
- Jalgade alla pehmendus
- Joogipulber (vett saab jõest :)
- Šokolaad
- Banaan
- Soolased võileivad
- Täissuitsuvorsti lõigud
- Pealamp
- Tormitikud
- 5m nööri
- Veekindel mobiilikott
- Veekindel fotokas
- Nokamüts
- Päikeseprillid
- Fliiskindad
- Magamiskott
- Madrats
- Õhtuks õlu
Istumise pehmenduse koha pealt meenub ühest matkavideost nähtud nõks - istumise alla pandi lihafilee, mis õhtul nahka pandi. Liha pidi kõige paremini tagumiku kuju võtma :)
Süsta valik on ka oluline - seekord proovisime lameda põhjaga Argo-Mini. Aga pikaks sõiduks tundus see liiga vähe voolujooneline. Võhandu alamjooksul peaks siledat vett olema kõvasti ja pikal süstal olema eelis. Lisaks istusime liiga lähestikku: Roland ei saanud korralikku pikka tõmmet teha ilma et aeruga oleks mulle selga tulnud. Valida tuleks siis Argo Maxi? Otsustame ilmselt reedel.
Võhandule kaasa:
- PLAASTER
- Istumise pehmendus
- Jalgade alla pehmendus
- Joogipulber (vett saab jõest :)
- Šokolaad
- Banaan
- Soolased võileivad
- Täissuitsuvorsti lõigud
- Pealamp
- Tormitikud
- 5m nööri
- Veekindel mobiilikott
- Veekindel fotokas
- Nokamüts
- Päikeseprillid
- Fliiskindad
- Magamiskott
- Madrats
- Õhtuks õlu
Istumise pehmenduse koha pealt meenub ühest matkavideost nähtud nõks - istumise alla pandi lihafilee, mis õhtul nahka pandi. Liha pidi kõige paremini tagumiku kuju võtma :)
Sunday, April 8, 2007
Süstaga Pirital
Laenutasin Mardilt süsta, et valmistuda Võhandu maratoniks. Täna jõudsin sellega lõpuks Pirita jõele. Sooja oli 3 kraadi ja arvasin, et hakkab külm. Kuid süstas on alati soe, kuidas ma selle küll alati unustan :) Tegin pooletunnise tiiru jõe peal, sõitsin Piritalt üles Lükati suusasillani ja tagasi. Selle lühikese otsa peal hakkas päris palav hoolimata tugevast tuulest ja külmast veest.
Kuidas küll Võhandul 99 km ja 12h vastu pidada?
Kuidas küll Võhandul 99 km ja 12h vastu pidada?
Thursday, April 5, 2007
Orienteerumine
Teisipäeval oli Lauluväljakul orienteerumine. Kaart 1:7500, päris pentsik oli selle järgi joosta :)
Mitu korda panin punktist mööda.
Uskumatuna tundub tühermaa Lauluväljaku kõrval paekalda peal - seal asuvad mingid sõjaväeosa varemed ja kogu ala on täis ehitusmaterjalide jääke. Paekalda serva pealt avaneb ilus vaade linnale ja lahele. Kui puud lehte lähevad, siis muidugi enam ei paista. Huvitav millal sinna majad kerkivad?
Üks kole asi hakkas ka silma: mingisugune tüüp on endale saanud lahmaka krundi lauluväljaku kõrval, kõrghoone ja paekalda vahel. Krunt on enda alla võtnud ka paekalda all kulgeva rattatee lauluväljakult Maarjamäele. Ainuke variant sealtkaudu kulgeda on nüüd ronida tüübi aia ja paejärsaku vahel :( Kas keegi mõtles ka kui sellise krundi välja andis?
Nii tühermaa kui ka see krunt on kaardil näha.
Aga jooksmisest pole palju välja tulnud: enne teisipäevast orienteerumist 2 korda...
Mitu korda panin punktist mööda.
Uskumatuna tundub tühermaa Lauluväljaku kõrval paekalda peal - seal asuvad mingid sõjaväeosa varemed ja kogu ala on täis ehitusmaterjalide jääke. Paekalda serva pealt avaneb ilus vaade linnale ja lahele. Kui puud lehte lähevad, siis muidugi enam ei paista. Huvitav millal sinna majad kerkivad?
Üks kole asi hakkas ka silma: mingisugune tüüp on endale saanud lahmaka krundi lauluväljaku kõrval, kõrghoone ja paekalda vahel. Krunt on enda alla võtnud ka paekalda all kulgeva rattatee lauluväljakult Maarjamäele. Ainuke variant sealtkaudu kulgeda on nüüd ronida tüübi aia ja paejärsaku vahel :( Kas keegi mõtles ka kui sellise krundi välja andis?
Nii tühermaa kui ka see krunt on kaardil näha.
Aga jooksmisest pole palju välja tulnud: enne teisipäevast orienteerumist 2 korda...
Sunday, March 18, 2007
Suusahooaja kokkuvõte
Kokkuvõte erakordselt lühikesest suusahooajast:
Päris esimese suusatrenni tegin detsembri keskel kui korraks lumi maha tuli, nühkisin 10km vanade suuskadega.
Korralik lumi tuli maha 21. jaanuaril ja järgmisel päeval tegin juba esimese trenni. Jaanuari tulemus: 60 km.
Veebruaris läbisin 250 km, sh 63 km Tartu maraton ja 48 km Tallinna maraton. Tamsalu maratoni loen tugevaks trenniks.
Märtsis kogunes kilomeetreid 111, sh Vasaloppet 90 km. Viimase suusasõidu tegin Rootsis Tandadalenis 6. märtsil.
Talve jooksul kokku seega 420 km, sh 201 võistluskilomeetrit. Hoolimata lühikesest hooajast sain kilomeetreid rohkem kui eelnevatel aastatel. Uued suusad ja Vasaloppet motiveerisid kõvasti :)
Täna määrisin suusad paksult parafiiniga, pakkisin kokku ja panin järgmist talve ootama.
Järgmisest nädalast hakkan jooksma ja rattaga sõitma. Xdreamid ja rattamaratonid ootavad!
Päris esimese suusatrenni tegin detsembri keskel kui korraks lumi maha tuli, nühkisin 10km vanade suuskadega.
Korralik lumi tuli maha 21. jaanuaril ja järgmisel päeval tegin juba esimese trenni. Jaanuari tulemus: 60 km.
Veebruaris läbisin 250 km, sh 63 km Tartu maraton ja 48 km Tallinna maraton. Tamsalu maratoni loen tugevaks trenniks.
Märtsis kogunes kilomeetreid 111, sh Vasaloppet 90 km. Viimase suusasõidu tegin Rootsis Tandadalenis 6. märtsil.
Talve jooksul kokku seega 420 km, sh 201 võistluskilomeetrit. Hoolimata lühikesest hooajast sain kilomeetreid rohkem kui eelnevatel aastatel. Uued suusad ja Vasaloppet motiveerisid kõvasti :)
Täna määrisin suusad paksult parafiiniga, pakkisin kokku ja panin järgmist talve ootama.
Järgmisest nädalast hakkan jooksma ja rattaga sõitma. Xdreamid ja rattamaratonid ootavad!
Thursday, March 8, 2007
Vasaloppet 2007
04.03 Mora
Vasaloppet on läbitud. Lõppkokkuvõttes jäi kuidagi mõttetu tunne - ei tekkinud positiivset emotsiooni. Pildid
Pühapäeva hommik üllatas meid ainult 1 kraadi külmaga, aga ilmateade oli lubanud -6. Seetõttu tundus pidamisemäärimine vastu taevast minevat. Peep oli eriti mures - ta oli õhtul lisanud 3 kihti lillat -2..-4. Lisasin oma punastele peale veel ühe kihi punast ja siis kollast.
Ega midagi - keerasime pudru ja kakao keresse ja edasi stardi poole. Esimesed tõuked suuskadel polnud eriti paljulubavad - kollane pidas, kuid korjas jääd alla. Esimese 3 km tõusuks peaks see olema isegi hea. Muret tegi rada, mis tundus väga pehme.
Täpselt kell 8.00 anti stardipauk ja võistlus läks lahti. Mõne minuti pärast olid kõik troppis koos esimese tõusu alguses. Nagu keegi hiljem tabavalt märkis, polnud sellel tõusul märkigi rootslaste viisakusest ja tasakaalukusest liiklusus - trügiti täiel rinnal, suruti kaasvõislejad kõrvale, tallati suuskadel ja keppidel. Niiviisi keppide najal seistes ja tasakesi puskledes kulgesime kolm kilomeetrit ülesmäge - võrreldes suusatamisega on suuskadel tõusu peal seismine ja trügimine väga kurnav tegevus. Kolmanda kilomeetriposti juurde jõudmiseks kulus 50 minutit - täielik katastroof. Aga edasi läks veel hullemaks. Selles trügimises polnud rajast enam midagi järel. Lootsin, et kui tõus lõpeb ja rahvas enam nii tihedalt koos ei ole, siis tekib ka rada. Aga võta näpust - eelnevalt loetud (ja eelmisel päeval proovisõidul kogetud) kaheksat paralleelset rada lihtsalt ei ole. Selle asemel on kõvaks tambitud lumepudru, kus sees võib aimata mingeid suusajälgi, mis parimal juhul on üksteisest poole meetri kaugusel. Loomulikult ei ole sellises pudrus mingit pidamist ja teen esimese peatuse, et lisada pidamiseks kollast. Pidamine natuke paraneb, kuid kuna rada pole siis on edasiliikumine endiselt vaevaline.
Lootes et eespool sõitjatel on rada parem tõstan natuke tempot ja hakkan inimestest mööda rühkima. See kulutab päris palju jõudu. Otsustan, et ei määri enne kui Mangasbodarnast algavad laskumised on läbi ja algab tõus Risbergi poole (seal kus eile käisime rada proovimas).
Laskumistel olen omas seltskonnas üks kiiremaid - suusk libiseb hästi ja rajad on enam-vähem olemas. Rajapõhi on jääs mis lisab kiirust veelgi. Kihutan nagu segane ja enne tõuse tõmban kõrvale, et suuski määrida. Nina järgi tundub olevat suhteliselt jahe ja nii panen alla punast -1..-2. Mingi pidamine tekib ja hakkan ülespoole liikuma. Paari kilomeetri järel pidamine kahjuks kaob ja edasi ukerdan ainult käte jõul. Seda et mingit rada pole, ei tasu vist mainida. Otsustan uuesti määrida, seekord proovin hõbedast, -0 määret.panen ca 20 cm ja üsna paksult. Mingi pidamine ikka tekib ja saan natuke lahedamalt üles. Käed on aga täitsa läbi ja vasaku käe triitseps hakkab valu tegema. Enne Risbergi hakkab pidamine jälle halvenema.Õnneks jõuan pikale ja kiirele laskumisele enne Risbergi ja kihutan sealt alla.
Huvitav on see et paljud rootslased ei oska või ei julge laskuda. Laskumise alguses aetakse käed-jalad laiali, sõidetakse sahka, jms. Kui siis keegi võtabki sisse laskumisasendi, siis on kepid ikka laiali. Pidin nii mõnelegi vastu keppe toksama, et ta need koomale tõmbaks, nii et ma kõrvalrajal mööda mahuksin.
Jõuan Risbergi. Vaatan Toko määrdemeistreid - määrimiseks väga pikk saba ja otsustan ise natuke pikemalt hõbedast panna. Kahjuks on joogi ja määrdepunktid mägede otsas ja peale pidamise määrimist tuleb täiega mäest alla kihutada. Ilmselt jäi suur osa määrdest nendele laskumistele.
Risbergist Evertsbergi on üks pikemaid etappe - 14 km. See oli minu halvim etapp, peale laskumisi oli seis selline: pole pidamist, pole rada, pole jõudu, et ennast paaristõugetega edasi lükata. Nii ma seal siis koperdasin ja kirusin ennast, ilma ja rajameistrit. Pea pool Vasaloppetit on sõidetud kuid klassikarada pole sellel sõidul veel näinud. Evertsbergis endiselt määrdemeistritel pikk saba. Määrin ise alla veel korra hõbedast ja panen edasi. Õnneks läheb rada allamäge ja väga hull ei ole. Tõusunukke on ikka halb võtta. Järgmine toidupunkt on Oxbergis. Siin otsustan, et aitab jamast ja lähen määrdemeistrite sappa. 10 min ootamist ja vana määre sai maha kraabitud ja masinaga kliister alla pandud. Ootamisest on niipalju kasu, et jõuan natuke süüa ja puhata. Mõned sammut proovimist ja tuju tõusis - see määre pidas. Peale toidupunkti algas jälle laskumine. Vaatamata allapandud kliistrile on libisemine endiselt super ja kihutan alla. Osa kliistrist jääb rajale.
Hakkab tekkima midagi rajalaadset - kehv, loperdav ja ära sõidetud, kuid vähemalt õnnestub sõita vahelduvat suusasammu. Käed saavad pisut puhkust. Suusakeppe kasutan käte toetamiseks, mitte hoo andmiseks :)
Järgmises toidupunktis lasen jälle määrida - õnneks ei ole saba ja saan suusad kohe määritud. Jälle laskumised ja peale seda suht sile maa. Eelviimases toidupunktis lasen veel korra määrida. Tunne on juba üpris hea - libisemine on super, kätes on jälle pisut jõudu. Allamäge lõikudel suudan paljudest mööduda paaristõugetega. Laskumistel möödun mõnest võistlejast nagu postist.
Viimases toidupunktis enam ei määri, võtan lihtsalt ühe joogi ja kihutan finishi poole. Vaheapel on mõned väiksemad tõusud - seal minu kiirus langeb tublisti - väsimus ja vähene pidamine tõmbavad hoo väga maha. Kilomeetriajad kõiguvad 4 ja 6 minuti vahel.
Viimased kaks kilomeetrit on rada väga kehvas seisus - täiesti märg, pehme ja libisemist ei ole. Finishikurvis kukun, sest rada pole seal ollagi ja jalad lähevad sassi. Finishisirge võtan paaristõugetega, keegi õnneks mööda ei lähe. Aeg on 8.32 on ikka väga kehv tulemus, kuid arvestades rajakvaliteeti ja oma võimeid, siis pole ilmselt paremat võimalik saavutada.
Kripeldama jääb küsimus - kas proovida järgmisel aastal uuesti?
Vasaloppet on läbitud. Lõppkokkuvõttes jäi kuidagi mõttetu tunne - ei tekkinud positiivset emotsiooni. Pildid
Pühapäeva hommik üllatas meid ainult 1 kraadi külmaga, aga ilmateade oli lubanud -6. Seetõttu tundus pidamisemäärimine vastu taevast minevat. Peep oli eriti mures - ta oli õhtul lisanud 3 kihti lillat -2..-4. Lisasin oma punastele peale veel ühe kihi punast ja siis kollast.
Ega midagi - keerasime pudru ja kakao keresse ja edasi stardi poole. Esimesed tõuked suuskadel polnud eriti paljulubavad - kollane pidas, kuid korjas jääd alla. Esimese 3 km tõusuks peaks see olema isegi hea. Muret tegi rada, mis tundus väga pehme.
Täpselt kell 8.00 anti stardipauk ja võistlus läks lahti. Mõne minuti pärast olid kõik troppis koos esimese tõusu alguses. Nagu keegi hiljem tabavalt märkis, polnud sellel tõusul märkigi rootslaste viisakusest ja tasakaalukusest liiklusus - trügiti täiel rinnal, suruti kaasvõislejad kõrvale, tallati suuskadel ja keppidel. Niiviisi keppide najal seistes ja tasakesi puskledes kulgesime kolm kilomeetrit ülesmäge - võrreldes suusatamisega on suuskadel tõusu peal seismine ja trügimine väga kurnav tegevus. Kolmanda kilomeetriposti juurde jõudmiseks kulus 50 minutit - täielik katastroof. Aga edasi läks veel hullemaks. Selles trügimises polnud rajast enam midagi järel. Lootsin, et kui tõus lõpeb ja rahvas enam nii tihedalt koos ei ole, siis tekib ka rada. Aga võta näpust - eelnevalt loetud (ja eelmisel päeval proovisõidul kogetud) kaheksat paralleelset rada lihtsalt ei ole. Selle asemel on kõvaks tambitud lumepudru, kus sees võib aimata mingeid suusajälgi, mis parimal juhul on üksteisest poole meetri kaugusel. Loomulikult ei ole sellises pudrus mingit pidamist ja teen esimese peatuse, et lisada pidamiseks kollast. Pidamine natuke paraneb, kuid kuna rada pole siis on edasiliikumine endiselt vaevaline.
Lootes et eespool sõitjatel on rada parem tõstan natuke tempot ja hakkan inimestest mööda rühkima. See kulutab päris palju jõudu. Otsustan, et ei määri enne kui Mangasbodarnast algavad laskumised on läbi ja algab tõus Risbergi poole (seal kus eile käisime rada proovimas).
Laskumistel olen omas seltskonnas üks kiiremaid - suusk libiseb hästi ja rajad on enam-vähem olemas. Rajapõhi on jääs mis lisab kiirust veelgi. Kihutan nagu segane ja enne tõuse tõmban kõrvale, et suuski määrida. Nina järgi tundub olevat suhteliselt jahe ja nii panen alla punast -1..-2. Mingi pidamine tekib ja hakkan ülespoole liikuma. Paari kilomeetri järel pidamine kahjuks kaob ja edasi ukerdan ainult käte jõul. Seda et mingit rada pole, ei tasu vist mainida. Otsustan uuesti määrida, seekord proovin hõbedast, -0 määret.panen ca 20 cm ja üsna paksult. Mingi pidamine ikka tekib ja saan natuke lahedamalt üles. Käed on aga täitsa läbi ja vasaku käe triitseps hakkab valu tegema. Enne Risbergi hakkab pidamine jälle halvenema.Õnneks jõuan pikale ja kiirele laskumisele enne Risbergi ja kihutan sealt alla.
Huvitav on see et paljud rootslased ei oska või ei julge laskuda. Laskumise alguses aetakse käed-jalad laiali, sõidetakse sahka, jms. Kui siis keegi võtabki sisse laskumisasendi, siis on kepid ikka laiali. Pidin nii mõnelegi vastu keppe toksama, et ta need koomale tõmbaks, nii et ma kõrvalrajal mööda mahuksin.
Jõuan Risbergi. Vaatan Toko määrdemeistreid - määrimiseks väga pikk saba ja otsustan ise natuke pikemalt hõbedast panna. Kahjuks on joogi ja määrdepunktid mägede otsas ja peale pidamise määrimist tuleb täiega mäest alla kihutada. Ilmselt jäi suur osa määrdest nendele laskumistele.
Risbergist Evertsbergi on üks pikemaid etappe - 14 km. See oli minu halvim etapp, peale laskumisi oli seis selline: pole pidamist, pole rada, pole jõudu, et ennast paaristõugetega edasi lükata. Nii ma seal siis koperdasin ja kirusin ennast, ilma ja rajameistrit. Pea pool Vasaloppetit on sõidetud kuid klassikarada pole sellel sõidul veel näinud. Evertsbergis endiselt määrdemeistritel pikk saba. Määrin ise alla veel korra hõbedast ja panen edasi. Õnneks läheb rada allamäge ja väga hull ei ole. Tõusunukke on ikka halb võtta. Järgmine toidupunkt on Oxbergis. Siin otsustan, et aitab jamast ja lähen määrdemeistrite sappa. 10 min ootamist ja vana määre sai maha kraabitud ja masinaga kliister alla pandud. Ootamisest on niipalju kasu, et jõuan natuke süüa ja puhata. Mõned sammut proovimist ja tuju tõusis - see määre pidas. Peale toidupunkti algas jälle laskumine. Vaatamata allapandud kliistrile on libisemine endiselt super ja kihutan alla. Osa kliistrist jääb rajale.
Hakkab tekkima midagi rajalaadset - kehv, loperdav ja ära sõidetud, kuid vähemalt õnnestub sõita vahelduvat suusasammu. Käed saavad pisut puhkust. Suusakeppe kasutan käte toetamiseks, mitte hoo andmiseks :)
Järgmises toidupunktis lasen jälle määrida - õnneks ei ole saba ja saan suusad kohe määritud. Jälle laskumised ja peale seda suht sile maa. Eelviimases toidupunktis lasen veel korra määrida. Tunne on juba üpris hea - libisemine on super, kätes on jälle pisut jõudu. Allamäge lõikudel suudan paljudest mööduda paaristõugetega. Laskumistel möödun mõnest võistlejast nagu postist.
Viimases toidupunktis enam ei määri, võtan lihtsalt ühe joogi ja kihutan finishi poole. Vaheapel on mõned väiksemad tõusud - seal minu kiirus langeb tublisti - väsimus ja vähene pidamine tõmbavad hoo väga maha. Kilomeetriajad kõiguvad 4 ja 6 minuti vahel.
Viimased kaks kilomeetrit on rada väga kehvas seisus - täiesti märg, pehme ja libisemist ei ole. Finishikurvis kukun, sest rada pole seal ollagi ja jalad lähevad sassi. Finishisirge võtan paaristõugetega, keegi õnneks mööda ei lähe. Aeg on 8.32 on ikka väga kehv tulemus, kuid arvestades rajakvaliteeti ja oma võimeid, siis pole ilmselt paremat võimalik saavutada.
Kripeldama jääb küsimus - kas proovida järgmisel aastal uuesti?
Saturday, March 3, 2007
Vasaloppeti eelõhtu
03.03 Sälen
Laupäev algas rahulikult, ilm on pilves, külma on 4 kraadi. Aknast avaneb imeilus vaade jõele ja selle taga kerkivatele mägedele. Pilved on suhteliselt madalal ja mäetippe pole näha. Peale hommikusööki sõitsime autoga Mangsbodarnasse, et proovida Vasaloppeti rada ja testida pidamist. Rajalõik Mangsbodarnast Risbergi on ca 10 km - esimene poole on laskumist ja teine pool pikka lauget tõusu. Rada oli päris hea ja kõva, Rajapõhi kohati jäine. Toko kollane pidas jäisematel lõikudel, punane lumistel radadel. Üldiselt tuleks eelistada kollast.
Toko määrdejuhendid olid hoopis imelikud - soovitasid pidamiseks lillat -2..-4, mis vähemalt mul üldse ei pidanud.
Peale suusaõitu sõitsime tagasi majakesse, tee peal astusime läbi veel ostukeskusest. Soetasin lisaks määrdeid - Carbon kollane (-1..-2) ja hõbedane (+-0) ning libisemiseks LF Molybdenum Peebuga kahe peale. Lõunasöök, uinak ja kell kolme ajal asusime tänase põhitegevuse juurde, mis loomulikult on suuskade määrimine :)
Ilmateade lubas hommikul -3...-6, päeval 0 ringis.
Libisemises kasutasin Toko soovitust ja alla läks LF Molybdenum ja peale LF punane. Konsulteerisime omavahel ja otsustasime lisada punasele natuke kollast, kuna ilm on suhteliselt soe.
Kogu libisemismäärde protseduur:
- LF Molybdenum, triikrauaga üle, tsikeldada, 3 korda messingharjaga ja siis nailonharjaga
- LF punane, triikrauaga üle
- LF kollane (natuke), triikrauaga üle
- 20 min jahutada õues, tsikeldada, 3 korda messingharjaga, nailonharjaga niikaua kuni läikis.
Pidamine oli keerulisem, kasutasin Toko Carbon pidamismäärdeid:
- roheline krunt, rauaga sisse sulatada, jahutada ja plastkorgiga siluda
- sinine (määrdemeistrite soovitus), sidumiseks krundiga
- 2 x kollane
- 1 x kollane + punane suusapooltel erinevad
- 2 x punane
Edasised kolm kihti otsustan hommikul. Tõenäoliselt läheb punane, kui on alla 4 kraadi, siis lilla.
Rajale kaasa võtan punase, kollase ja "kindlustuseks" hõbedase.
Ongi kõik, homme kell 8.00 on start!
Laupäev algas rahulikult, ilm on pilves, külma on 4 kraadi. Aknast avaneb imeilus vaade jõele ja selle taga kerkivatele mägedele. Pilved on suhteliselt madalal ja mäetippe pole näha. Peale hommikusööki sõitsime autoga Mangsbodarnasse, et proovida Vasaloppeti rada ja testida pidamist. Rajalõik Mangsbodarnast Risbergi on ca 10 km - esimene poole on laskumist ja teine pool pikka lauget tõusu. Rada oli päris hea ja kõva, Rajapõhi kohati jäine. Toko kollane pidas jäisematel lõikudel, punane lumistel radadel. Üldiselt tuleks eelistada kollast.
Toko määrdejuhendid olid hoopis imelikud - soovitasid pidamiseks lillat -2..-4, mis vähemalt mul üldse ei pidanud.
Peale suusaõitu sõitsime tagasi majakesse, tee peal astusime läbi veel ostukeskusest. Soetasin lisaks määrdeid - Carbon kollane (-1..-2) ja hõbedane (+-0) ning libisemiseks LF Molybdenum Peebuga kahe peale. Lõunasöök, uinak ja kell kolme ajal asusime tänase põhitegevuse juurde, mis loomulikult on suuskade määrimine :)
Ilmateade lubas hommikul -3...-6, päeval 0 ringis.
Libisemises kasutasin Toko soovitust ja alla läks LF Molybdenum ja peale LF punane. Konsulteerisime omavahel ja otsustasime lisada punasele natuke kollast, kuna ilm on suhteliselt soe.
Kogu libisemismäärde protseduur:
- LF Molybdenum, triikrauaga üle, tsikeldada, 3 korda messingharjaga ja siis nailonharjaga
- LF punane, triikrauaga üle
- LF kollane (natuke), triikrauaga üle
- 20 min jahutada õues, tsikeldada, 3 korda messingharjaga, nailonharjaga niikaua kuni läikis.
Pidamine oli keerulisem, kasutasin Toko Carbon pidamismäärdeid:
- roheline krunt, rauaga sisse sulatada, jahutada ja plastkorgiga siluda
- sinine (määrdemeistrite soovitus), sidumiseks krundiga
- 2 x kollane
- 1 x kollane + punane suusapooltel erinevad
- 2 x punane
Edasised kolm kihti otsustan hommikul. Tõenäoliselt läheb punane, kui on alla 4 kraadi, siis lilla.
Rajale kaasa võtan punase, kollase ja "kindlustuseks" hõbedase.
Ongi kõik, homme kell 8.00 on start!
Friday, March 2, 2007
Vasaloppet 2007
Sebimine Tallinnas
01.03 alustasime sõitu Vasaloppetile. Laev lahkus 18.00, kuid minu jaoks algas sebimine juba hommikul. Kolmapäeval hakkas autol ABS hoiatustuli põlema. Olin korra juba sama veaga hoolduses käinud, kuid siis ei leitud midagi, sest selleks ajaks kui hoolduse aeg kätte jõudis oli viga kadunud. Seetõttu otsustasin hommikul käia hooldusest läbi, et lasta asja kontrollida. Kuna tulin sinna ilma igasuguse ettehoiatuseta, tegin õnnetu näo pähe ja veensin hoolduse inimesi et ikkagi on vaja minuga tegeleda (õnneks meister mäletas minu juhtumit).
Poolteist tundi ootamist ja öeldi et tehti korda - vahetati ära üks esiratta ABS andur. Võtsin auto ja kihutasin koju, arvates et sellega asi piirdub :-)
Kodus pakkisin natuke asju, uurisin ilmateadet, teatasin Säleni turismibüroole, et saabume 02.03 (maja oli kinni pandud alates 01.03), vaatasin veel üle söökide nimekirja.
Lõuna paiku tassisin asjad autosse ja teele. Esimene käik oli Automaailma, et võtta katuseboks. See läks libedalt. Seal avastasin et üks lähituli puudu. Selle installiga läks ka mingi veerandtund lisaks. Automaailmast ära tulles teatas ABS jälle, et enam ei tööta!!! Kõne hooldusesse - öeldi et tule näita uuesti autot. Arvasin et täna enam ei jõua ja tuln siis kui tagasi Eestis. Sõita saab ka ilma ABSita
Edasi sööki ostlema, menüü koostasin sellise:
Kaasa ostsin sellise koguse sööki:
Koha peal ostame:Kohapealt ostame: piim, leib, sai, banaanid, õunad, jogurt, munad
Ostmisega läks ka omajagu aega nii et edasi oli paras aeg rahvas linna pealt kokku korjata. Kõik sujus, kuniks jõudsime Peebu ukse taha. Kella peale keegi avama ei tulnud. Kõne Peebule ja selgus et olin temast valesti aru saanid - Peep on hoopis tööl. Õnneks suur ring polnud ja aega oli piisavalt, nii et et midagi ei juhtunud. Enne Peebu pealevõtmist jõudsime veel Järvel ühed pannkoogid teha. Siis Peep auto peale ja sadamasse jõudsime 16.20, isegi planeeritust natuke varem. Laeva peal midagi erilist ei toimunud - laevasõit nagu ikka.
Reede, 02.03
Maaletulek läks ilma sujuvalt ja põrutasime kohe Arlanda poole et Raimonds peale võtta. Edasi suundusime Uppsala kaudu Mora poole. Uppsalast leidsime uue kiirtee mida veel kaardi peal ei olnud. Selle abil saime kiiresti edasi ja lõplik trajektoor oli selline:
Stockholm, Arlanda, Uppsala, Gävle, Falun, Rättvik, Mora, Oxberg, Sälen.
Morast saime mina, Peep ja Raimonds oma numbrid. Seedingut ei saanud teha, kuna see algas alles 16.00. Oma aeg kulus veel Dani rongipiletite ajamise peale ja alles siis saime Säleni poole teele asuda. Sälenis saime ülejäänud numbrid ja seedingu korda. Sain kuuendasse stardigruppi, viiendast jäi 3 minutit puudu. Kilgil veel hullem - minut jäi puudu. Säleni Turismibüroost saime maja võtmed ja lõplikud juhised. Maja leidmisega läks ka omajagu aega, sest kaart oli segane ja ega ma eriti teiste juhendamist ei kuulanud ;-)
Peale mõningat segadust leidsime maja ikkagi üles ja sättisime ennast sisse. Maja asukoht on hea - 2km Sälenist põhja poole, starti 8 km.
Mõte number üks on ikkagi söök - kamba peale pistsime nahka 800g hakkliha ja kilo makarone, lisaks salatit, juustu ja kastet.
Nüüd vaikselt tiksume ja vaatame telekast hommikusi Sapporo sõite. Suuskade määrimine ja testimine hakkab homme. Siis teen mõned pildid ka ja panen üles.
01.03 alustasime sõitu Vasaloppetile. Laev lahkus 18.00, kuid minu jaoks algas sebimine juba hommikul. Kolmapäeval hakkas autol ABS hoiatustuli põlema. Olin korra juba sama veaga hoolduses käinud, kuid siis ei leitud midagi, sest selleks ajaks kui hoolduse aeg kätte jõudis oli viga kadunud. Seetõttu otsustasin hommikul käia hooldusest läbi, et lasta asja kontrollida. Kuna tulin sinna ilma igasuguse ettehoiatuseta, tegin õnnetu näo pähe ja veensin hoolduse inimesi et ikkagi on vaja minuga tegeleda (õnneks meister mäletas minu juhtumit).
Poolteist tundi ootamist ja öeldi et tehti korda - vahetati ära üks esiratta ABS andur. Võtsin auto ja kihutasin koju, arvates et sellega asi piirdub :-)
Kodus pakkisin natuke asju, uurisin ilmateadet, teatasin Säleni turismibüroole, et saabume 02.03 (maja oli kinni pandud alates 01.03), vaatasin veel üle söökide nimekirja.
Lõuna paiku tassisin asjad autosse ja teele. Esimene käik oli Automaailma, et võtta katuseboks. See läks libedalt. Seal avastasin et üks lähituli puudu. Selle installiga läks ka mingi veerandtund lisaks. Automaailmast ära tulles teatas ABS jälle, et enam ei tööta!!! Kõne hooldusesse - öeldi et tule näita uuesti autot. Arvasin et täna enam ei jõua ja tuln siis kui tagasi Eestis. Sõita saab ka ilma ABSita
Edasi sööki ostlema, menüü koostasin sellise:
| Reede, autosõit |
| Näksid autosse |
| Õhtusöök: makaronid, viinerid, piim |
| Laupäev |
| Hommikusöök: kiirkaerahelbepudru, kohvi, tee, võileivad |
| Lõunasöök: spagetid, lihakaste |
| Õhtusöök: kohv, tee, spagetid, viinerid, võileivad |
| Pühapäev |
| Hommikusöök: kaerahelbepudru, kakao, tee, võileivad |
| Lõunasöök: võileivad ja tee termoses Kailile |
| Õhtusöök: õlu, näksid saunas, võileivamaterjal |
| Esmaspäev |
| Hommikusöök: kama, kohvi, tee, võileivad |
| Lõunasöök: Borš |
| Õhtusöök: tex-mex kaste |
| Teisipäev |
| Hommikusöök: kohvi, tee, võileivad, jogurt, maisihelbed |
| Lõunasöök: Frikadellisupp |
| Õhtusöök: valmis spagetid kastmega |
| Kolmapäev |
| Hommikusöök: kohvi, tee, võileivad, omlett |
| Lõunasöök: Kapsasupp |
| Õhtusöök: kõik mis on järgi jäänud. |
| Neljapäev |
| Hommikusöök: kohv, tee võileivad |
| Lõunasöök autos: võileivad, tee |
| Õhtusöök laevas |
Kaasa ostsin sellise koguse sööki:
| või | 2 | pakk |
| tee | 50 | pk |
| kohv | 500 | g |
| kakao | 1 | pakk |
| juust | 1 | kg |
| suitsuvorst | kodust latt | |
| Borš | 3 | |
| Frikadellisupp | 3 | |
| Kapsasupp | 3 | |
| Kiirkaerahelbepudru | 1 | |
| Kaerahelbepudru | 1 | |
| Riisipudru | 1 | |
| Külmutatud hakkliha | 500 | g |
| Kama | 1 | |
| Suhkur | 1 | kg |
| Sool | ||
| Spagetid | 2 | kg |
| Kannujook | 6 | pk (kokku 6 liitrit) |
| Sibul | 5 | tk |
| Küüslauk | 1 | tk |
| Küüslauguleivad | 1 | ämber |
| Maisihelbed | 1 | kg |
| Tex-Mex kaste | 1 | |
| mingi muu spagetikaste | 1 | |
| Õlu | 1 | kast (24 purki) |
| Peenleib | 1 | tk |
| Isa sai | 2 | tk |
| Kama | 1 | pakk |
| Majapidamispaber | 1 | pakk |
| Tualettpaber | 1 | pakk |
| Viilutatud vorst | ||
| viilutatud juust | ||
| kurk | ||
Koha peal ostame:Kohapealt ostame: piim, leib, sai, banaanid, õunad, jogurt, munad
Ostmisega läks ka omajagu aega nii et edasi oli paras aeg rahvas linna pealt kokku korjata. Kõik sujus, kuniks jõudsime Peebu ukse taha. Kella peale keegi avama ei tulnud. Kõne Peebule ja selgus et olin temast valesti aru saanid - Peep on hoopis tööl. Õnneks suur ring polnud ja aega oli piisavalt, nii et et midagi ei juhtunud. Enne Peebu pealevõtmist jõudsime veel Järvel ühed pannkoogid teha. Siis Peep auto peale ja sadamasse jõudsime 16.20, isegi planeeritust natuke varem. Laeva peal midagi erilist ei toimunud - laevasõit nagu ikka.
Reede, 02.03
Maaletulek läks ilma sujuvalt ja põrutasime kohe Arlanda poole et Raimonds peale võtta. Edasi suundusime Uppsala kaudu Mora poole. Uppsalast leidsime uue kiirtee mida veel kaardi peal ei olnud. Selle abil saime kiiresti edasi ja lõplik trajektoor oli selline:
Stockholm, Arlanda, Uppsala, Gävle, Falun, Rättvik, Mora, Oxberg, Sälen.
Morast saime mina, Peep ja Raimonds oma numbrid. Seedingut ei saanud teha, kuna see algas alles 16.00. Oma aeg kulus veel Dani rongipiletite ajamise peale ja alles siis saime Säleni poole teele asuda. Sälenis saime ülejäänud numbrid ja seedingu korda. Sain kuuendasse stardigruppi, viiendast jäi 3 minutit puudu. Kilgil veel hullem - minut jäi puudu. Säleni Turismibüroost saime maja võtmed ja lõplikud juhised. Maja leidmisega läks ka omajagu aega, sest kaart oli segane ja ega ma eriti teiste juhendamist ei kuulanud ;-)
Peale mõningat segadust leidsime maja ikkagi üles ja sättisime ennast sisse. Maja asukoht on hea - 2km Sälenist põhja poole, starti 8 km.
Mõte number üks on ikkagi söök - kamba peale pistsime nahka 800g hakkliha ja kilo makarone, lisaks salatit, juustu ja kastet.
Nüüd vaikselt tiksume ja vaatame telekast hommikusi Sapporo sõite. Suuskade määrimine ja testimine hakkab homme. Siis teen mõned pildid ka ja panen üles.
Tuesday, February 27, 2007
Tallinna Maraton
Tallinna Maraton
Peale räätsamatka, kosutavat sauna, seapraadi ja õhtust pidu asutasime Peebuga ennast minema Aegviidu poole Tallinna Maratonile.
Ilm on super, külma 12 kraadi, ilmateade lubas temperatuuritõusu.
Suusad määrisin juba laupäeva hommikul, alla läks LF sinine külma ilma parafiin, pidamiseks kaks kihti sinist -4..10 ja siis 2 kihti >-10 Minti. See viimane oli küll asjata. Aegviitu jõudes tegin proovisõitu - pidamist eriti ei olnud. Lisasin peale veel kaks kihti sinist, see töötas korralikult.
Stardist sai rahulikult minema ja juba esimestel laskumistel sai selgeks, et libisemine on super - järjekindlalt jäid kaasvõistlejatest mulle laskumistel ette.
Pukimäe laskumisel vuhisesin päris mitmest suusatajast mööda ja oli tegu et laskumise lõpus vasakkurvi võtta - hoog oli suur.
Umbes kümnendal kilomeetril vaatasin et mis ma siin passin teiste selja taga ja vajutasin kiirema käigu sisse - jõudsin oma grupist ettepoole ja kuna järgmise pundiga oli väike vahe, siis sain laskumistel minna oma kiirusega ja sõitsin kõigil eest ära :)
Esimese ringi aeg oli 1.42 (24km). Teise ringi alguses hakkas kerge kõhuvalu, mis aga järjest süvenes. Kuna pidamine läks ka halvemaks (see külma ilma pidamine oli välja kulunud), siis kuskil seitsemendal kilomeetril pidasin kinni ja määrisin suuski, lootes et mõneminutine paus leevendab ka kõhuvalu.
Aga ei miskit - läks järjest hullemaks. Nii ma siis kulgesin järjest kahanevas tempos. Viimased viis kilti olid päris hullud - pikki tõukeid ei saanud teha, ette kummardada ei saanud ja siis tiksusin seal vaikselt. Aeg 3.48, st teise ringi sõitsin 20 min aeglasemalt kui esimese :(
Aga vähemasti lõppu jõudsin. Kõhuvalu andis järele alles peale 10 minutilist pikutamist.
Moraal: enne maratoni ei maksa ikka seapraadi sisse vehkida.
Peale räätsamatka, kosutavat sauna, seapraadi ja õhtust pidu asutasime Peebuga ennast minema Aegviidu poole Tallinna Maratonile.
Ilm on super, külma 12 kraadi, ilmateade lubas temperatuuritõusu.
Suusad määrisin juba laupäeva hommikul, alla läks LF sinine külma ilma parafiin, pidamiseks kaks kihti sinist -4..10 ja siis 2 kihti >-10 Minti. See viimane oli küll asjata. Aegviitu jõudes tegin proovisõitu - pidamist eriti ei olnud. Lisasin peale veel kaks kihti sinist, see töötas korralikult.
Stardist sai rahulikult minema ja juba esimestel laskumistel sai selgeks, et libisemine on super - järjekindlalt jäid kaasvõistlejatest mulle laskumistel ette.
Pukimäe laskumisel vuhisesin päris mitmest suusatajast mööda ja oli tegu et laskumise lõpus vasakkurvi võtta - hoog oli suur.
Umbes kümnendal kilomeetril vaatasin et mis ma siin passin teiste selja taga ja vajutasin kiirema käigu sisse - jõudsin oma grupist ettepoole ja kuna järgmise pundiga oli väike vahe, siis sain laskumistel minna oma kiirusega ja sõitsin kõigil eest ära :)
Esimese ringi aeg oli 1.42 (24km). Teise ringi alguses hakkas kerge kõhuvalu, mis aga järjest süvenes. Kuna pidamine läks ka halvemaks (see külma ilma pidamine oli välja kulunud), siis kuskil seitsemendal kilomeetril pidasin kinni ja määrisin suuski, lootes et mõneminutine paus leevendab ka kõhuvalu.
Aga ei miskit - läks järjest hullemaks. Nii ma siis kulgesin järjest kahanevas tempos. Viimased viis kilti olid päris hullud - pikki tõukeid ei saanud teha, ette kummardada ei saanud ja siis tiksusin seal vaikselt. Aeg 3.48, st teise ringi sõitsin 20 min aeglasemalt kui esimese :(
Aga vähemasti lõppu jõudsin. Kõhuvalu andis järele alles peale 10 minutilist pikutamist.
Moraal: enne maratoni ei maksa ikka seapraadi sisse vehkida.
Vasaloppet 2007 ettevalmistus
Neljapäeval läheb sõiduks Vasaloppetile. Ettevalmistused on tehtud:
- Vasaloppetile registreerisin juba aprillis 2006
- Elamise reserveerisin novembris ja maksin detsembris (esimene katse juulis ebaõnnestus)
- Laevapiletid broneerisin jaanuaris ja maksin veebruaris, sadamast saab enne väljasõitu kätte
- Suusaboxile lähen järele neljapäeva hommikul
- Menüüd koostan. Söögikraami ostan neljapäeval.
Isiklik varustus:
- Magamiskott
- Spordijook ja -söök maratonile
- Määrded ja määrimisvahendid
- Suusad, saapad ja riided :)
- Joogipudel
- Pesemisvahendid
Ühine varustus
- Söök - Ivar
- Suusabox - Ivar
- Määrimispukid - Peep
- GPS - Dan
- Laptop - Ivar
Lisaks võtan kaasa fotoka ja videokaamera
Lumeseis Rootsis on hea, viimane raport 14. veebruarist, jooksvat infot näeb siin
Registreerinud on 15734 osavõtjat
Kahjuks pole leidnud ilmateadet, aga pole hullu - reedel oleme kohal ja saame oma silmaga kaeda kuidas ilm on.
- Vasaloppetile registreerisin juba aprillis 2006
- Elamise reserveerisin novembris ja maksin detsembris (esimene katse juulis ebaõnnestus)
- Laevapiletid broneerisin jaanuaris ja maksin veebruaris, sadamast saab enne väljasõitu kätte
- Suusaboxile lähen järele neljapäeva hommikul
- Menüüd koostan. Söögikraami ostan neljapäeval.
Isiklik varustus:
- Magamiskott
- Spordijook ja -söök maratonile
- Määrded ja määrimisvahendid
- Suusad, saapad ja riided :)
- Joogipudel
- Pesemisvahendid
Ühine varustus
- Söök - Ivar
- Suusabox - Ivar
- Määrimispukid - Peep
- GPS - Dan
- Laptop - Ivar
Lisaks võtan kaasa fotoka ja videokaamera
Lumeseis Rootsis on hea, viimane raport 14. veebruarist, jooksvat infot näeb siin
Registreerinud on 15734 osavõtjat
Kahjuks pole leidnud ilmateadet, aga pole hullu - reedel oleme kohal ja saame oma silmaga kaeda kuidas ilm on.
Sunday, February 25, 2007
Räätsamatk Leppojal
24.02 sai väike aga tubli seltskond kokku Leppojal et asuda räätsamatkale ja õhtul veits pidu panna.
Külma oli umbes 15 kraadi, aga see meid eriti ei seganud. Räätsad alla ja metsa!
Retk oli plaanitud umbes kuue tunnine. Kõik sujus nagu arvatud - Leppojalt põrutasime otse metsa ja sealt edasi Suursoo peale. Suursoo serva määda edasi minnes jõudsime Kõrvemaa mägedesse ja edasi oma retke sihtkohta - Paukjärve vaatetornini. Päris tore oli astuda läbi talvise metsa ja raba ilma ühegi rajata. Loomi ei näinud, näha olid ainult jäljed - jänes, metssiga, metskits ja vist isegi ühed nugisejäljed.
Kes viitsis ronis torni, kuid ega seal suurt midagi näha ei olnud - lage ja valge Suursoo ühel pool ja mets teisel pool. Tuul ulgus ja üleval oli ikka tõsiselt külm.
Vaatetorni juurest läksime otse mööd mäekülge alla Paukjärve peale ja sealt laagripaika, kus asusime lõunat tegema.
Mart tegi kiirelt lõkke üles ja asus supi jaoks vett keetma. Mulle sai selgeks et kõvas külmas võileibade tegemine on päris omapärane - lisaks juustule tuli viiludeks lõigata ka või :-)
Kui kõndides oli päris mõnusalt soe, siis suppi oodates hakkas päris jahe. Lõpuks kui supp valmis ja laiali jagatud oli jupp aega kuulda ainult matsutamist. Külmas õues kuum frikadellisupp, mmmm....
Laager kokku ja asutasime tagasi Leppoja poole. Suursoo ületamist alustasime laudtee juurest, kuid hoidsime natuke paremale ja läksime otse üle soo ja üle külmunud laugaste. Kuna olime täiesti lagedal, siis hakkas ka tuul kimbutama. Retk üle soo oli päris pikk. Kuidagi imelik oli kõndida üle külmunud laugaste, teades et suvel on see koht täiesti pehme ja läbimatu. Varsti saime tagasi metsa varju ja olemine läks jälle mõnusamaks. Tegime päris head tempot ja tagasitee sujus kiiresti.
Külma oli umbes 15 kraadi, aga see meid eriti ei seganud. Räätsad alla ja metsa!
Retk oli plaanitud umbes kuue tunnine. Kõik sujus nagu arvatud - Leppojalt põrutasime otse metsa ja sealt edasi Suursoo peale. Suursoo serva määda edasi minnes jõudsime Kõrvemaa mägedesse ja edasi oma retke sihtkohta - Paukjärve vaatetornini. Päris tore oli astuda läbi talvise metsa ja raba ilma ühegi rajata. Loomi ei näinud, näha olid ainult jäljed - jänes, metssiga, metskits ja vist isegi ühed nugisejäljed.
Kes viitsis ronis torni, kuid ega seal suurt midagi näha ei olnud - lage ja valge Suursoo ühel pool ja mets teisel pool. Tuul ulgus ja üleval oli ikka tõsiselt külm.
Vaatetorni juurest läksime otse mööd mäekülge alla Paukjärve peale ja sealt laagripaika, kus asusime lõunat tegema.
Mart tegi kiirelt lõkke üles ja asus supi jaoks vett keetma. Mulle sai selgeks et kõvas külmas võileibade tegemine on päris omapärane - lisaks juustule tuli viiludeks lõigata ka või :-)
Kui kõndides oli päris mõnusalt soe, siis suppi oodates hakkas päris jahe. Lõpuks kui supp valmis ja laiali jagatud oli jupp aega kuulda ainult matsutamist. Külmas õues kuum frikadellisupp, mmmm....
Laager kokku ja asutasime tagasi Leppoja poole. Suursoo ületamist alustasime laudtee juurest, kuid hoidsime natuke paremale ja läksime otse üle soo ja üle külmunud laugaste. Kuna olime täiesti lagedal, siis hakkas ka tuul kimbutama. Retk üle soo oli päris pikk. Kuidagi imelik oli kõndida üle külmunud laugaste, teades et suvel on see koht täiesti pehme ja läbimatu. Varsti saime tagasi metsa varju ja olemine läks jälle mõnusamaks. Tegime päris head tempot ja tagasitee sujus kiiresti.
Wednesday, February 21, 2007
Suusk
Kerge suusatrenn Pirital, 40 min 9 km. Külma oli 12 kraadi ja kõrvad kippusid ära külmuma.
Suuskadele määrisin ainult pidamist, Mint >-10; libisemist ei määrinud, kuid sellest hoolimata oli libisemine super.
Suuskadele määrisin ainult pidamist, Mint >-10; libisemist ei määrinud, kuid sellest hoolimata oli libisemine super.
Monday, February 19, 2007
Tartu Maraton
Läbisin maratoni enda arvates väga hästi. Aeg 4.28 on täiesti arvestatav ja tunni võrra parem kui eelmisel aastal. Lõpus oli veel jõudu piisavalt, nii et Vasaloppet ei tohiks ka probleem olla.
Libisemiseks panin alla Toko kollast, eelmisel õhtul vaadates ilmateadet otsustasin üle määrida punasega. Lõppkokkuvõttes oleks libisemine võinud olla nõksa parem, olid paljud kes libisesid minust paremini. Suhteliselt parem libisemine võrreldes konkurentidega tekkis ainult jäise põhjaga radades, nii et laskumistel otsisin kogu aeg selliseid radu. Pidamiseks oli alumised kaks kihti -1..-2 ja siis 4 kihti -2..-4. Pidamist jagus lõpuni, kuigi oleks võinud olla parem - viimased ca 20 km ei saanud täie jõuaga paaritut sammu lükata. Juurde ka ei tahtnud määrida, kuna rada oli lauge ja põhiliselt kasutasin paaristõuget. Ainuke probleem sellise liikumisviisi juures oli väsinud käed, vasak tritseps läks väga valusaks ja kartsin krampi. Õnneks nii ei juhtunud ja suutsin lõpuni vastu pidada. Vasaloppetil tuleb ilmselt pidamist poole tee peal juurde määrida, ainult käte jõul finišisse ei jõua.
Friday, February 16, 2007
Teeme ise pingviinikostüümi
Vabariigi aastapäev läheneb ja pingiviinide paraad on tulemas. Kust aga saada pingviinikostüüm?
Pealiskaudne otsing internetis ei andud tulemust, leidsin ainult kostüümilaenutusi, nagu ntx siin
Lõikeid ka kuskilt ei leidnud, nii et tuli ise leiutada.
Kostüümiks läheb vaja musta ja valget riiet. Kõikvõimalikku riiet ja õmblemise abimaterjale saab Abakhanist Pärnu maanteel. Riie tasuks võtta mingi kunstkiud, et ei imaks niiskust. Lisaks tuleb osta üks valge tõmblukk. Ostsin kumbagi riiet 2x1,5m. Mõlemad materjalid olid kergelt venivad, valgel oli veel mingi kummikiht peal - peab hästi vett ja tuult :) Kodus selgus, et valge on tegelikult kergelt helesinine - lume taustal saab aru.
Kuna pingiviinikostüüm peaks olema tervet keha kattev, siis peaks tegema midagi tunkedelaadset. Niisiis võtsin teksased ja kileka ja laotasin riide peale maha:
Kuna kostüüm läheb talveriiete peale, siis tuleb teha ta küllalt avar. Jätsin varu ikka mõnuga. Et riie lõikamise ajal ei libiseks,
tuli pooled omavahel kinnitada nööpnõeltega:
Esmalt lõikasin valge riide välja, siis musta:
Vahepeal tuli ema külla ja Fram tuli uudistama:
Peale väljalõikamist ja poolte nööpnõeltega kinnitamist tuleb pooled kokku õmmelda. Kuna kõhu peale tuleb tõmblukk, siis peab valge tüki keskelt pikuti pooleks lõikama. Lisaks tegin varrukad, malli võtsin sellesama kileka varrukate pealt.
Kogu kostüüm tuli välja selline:
Pildi peal näeb tunkede moodi välja, aga kuna ta on päris suur ja lohmakas, siis seljas näeb päris mõnus välja ja liigutada saab vabalt. Hargivahe on päris põlvede ligi :)
Edasi on vaja varrukad ja sääred parajaks lõigata ja tõmblukk ette õmmelda.
Kuskilt peaks veel noka hankima, ilusa kollase. Peakski mugav pingviinikostüüm valmis olema.
Pealiskaudne otsing internetis ei andud tulemust, leidsin ainult kostüümilaenutusi, nagu ntx siin
Lõikeid ka kuskilt ei leidnud, nii et tuli ise leiutada.
Kostüümiks läheb vaja musta ja valget riiet. Kõikvõimalikku riiet ja õmblemise abimaterjale saab Abakhanist Pärnu maanteel. Riie tasuks võtta mingi kunstkiud, et ei imaks niiskust. Lisaks tuleb osta üks valge tõmblukk. Ostsin kumbagi riiet 2x1,5m. Mõlemad materjalid olid kergelt venivad, valgel oli veel mingi kummikiht peal - peab hästi vett ja tuult :) Kodus selgus, et valge on tegelikult kergelt helesinine - lume taustal saab aru.
Kuna pingiviinikostüüm peaks olema tervet keha kattev, siis peaks tegema midagi tunkedelaadset. Niisiis võtsin teksased ja kileka ja laotasin riide peale maha:
Kuna kostüüm läheb talveriiete peale, siis tuleb teha ta küllalt avar. Jätsin varu ikka mõnuga. Et riie lõikamise ajal ei libiseks,
tuli pooled omavahel kinnitada nööpnõeltega:
Esmalt lõikasin valge riide välja, siis musta:
Vahepeal tuli ema külla ja Fram tuli uudistama:
Peale väljalõikamist ja poolte nööpnõeltega kinnitamist tuleb pooled kokku õmmelda. Kuna kõhu peale tuleb tõmblukk, siis peab valge tüki keskelt pikuti pooleks lõikama. Lisaks tegin varrukad, malli võtsin sellesama kileka varrukate pealt.
Kogu kostüüm tuli välja selline:
Pildi peal näeb tunkede moodi välja, aga kuna ta on päris suur ja lohmakas, siis seljas näeb päris mõnus välja ja liigutada saab vabalt. Hargivahe on päris põlvede ligi :)
Edasi on vaja varrukad ja sääred parajaks lõigata ja tõmblukk ette õmmelda.
Kuskilt peaks veel noka hankima, ilusa kollase. Peakski mugav pingviinikostüüm valmis olema.
Tuesday, February 13, 2007
Viimane trenn enne Tartu Maratoni
Peale pühapäevast Xdreami otsustasin tühjendamiseks veel ühe trenni teha. Kraadiklaas näitas -6, libisemiseks panin alla punast, pidamiseks sinist -4..-10. Sõitsin 15,6 km (6x2+3,6), aeg 1:05. Samm oli suht raske ja kätes jõudu polnud. Pidamine oli kehv, oleks pidanud vist külmema ilma pidamist panema. Tundus et Velodroomil oli külmem kui kodus.
Edasi pole muud kui süsivesikuid sisse ajada ja laupäeval hakkame Otepää poole sõitma.
Edasi pole muud kui süsivesikuid sisse ajada ja laupäeval hakkame Otepää poole sõitma.
Monday, February 12, 2007
Xdream läbitud
Xdream sai ära tehtud, pildid siin.
Ilm oli ideaalne talviseks metsas müttamiseks - taevas selge ja sinine, päike säras, külma 10..12 kraadi. Temperatuuri üle vaieldi - tundus et olenevalt kohast oli kõikumine päris suur. Madalates kohtades ja metsa vahel võis temperatuur langeda isegi -20 kraadini.
Tegime nii nagu eelmisel õhtul plaanitud - stardis kohe suusad alla. See valik õigustas ennast. Lõunapoolse punktideringi läbisime suuskadel, kokku nõksa üle 2 tunni. Kilomeetreid sel ringil võis tulla ca 12 ja kerge trenn Tartu Maratoniks oli tehtud. Siis tagasi Haanjasse ja põhjapoolne ring jalgsi. Kulgemiseks olin valinud paksud matkasaapad ja see valik õigustas ennast eriti hästi järvedel, kus jääpealne vesi varbaid märjaks ei teinud.
Võistlus venis pikemaks kui plaanitud, kuna Dani vormile oli jälje jätnud läbipõetud külmetus ja kes seetõttu liikus "omas tempos" ja ei lasknud meie ergutamisest ennast segada :-)
Kokku seitse ja pool tundi ja finišisse jõudsime juba hämaras.
Ilm oli ideaalne talviseks metsas müttamiseks - taevas selge ja sinine, päike säras, külma 10..12 kraadi. Temperatuuri üle vaieldi - tundus et olenevalt kohast oli kõikumine päris suur. Madalates kohtades ja metsa vahel võis temperatuur langeda isegi -20 kraadini.
Tegime nii nagu eelmisel õhtul plaanitud - stardis kohe suusad alla. See valik õigustas ennast. Lõunapoolse punktideringi läbisime suuskadel, kokku nõksa üle 2 tunni. Kilomeetreid sel ringil võis tulla ca 12 ja kerge trenn Tartu Maratoniks oli tehtud. Siis tagasi Haanjasse ja põhjapoolne ring jalgsi. Kulgemiseks olin valinud paksud matkasaapad ja see valik õigustas ennast eriti hästi järvedel, kus jääpealne vesi varbaid märjaks ei teinud.
Võistlus venis pikemaks kui plaanitud, kuna Dani vormile oli jälje jätnud läbipõetud külmetus ja kes seetõttu liikus "omas tempos" ja ei lasknud meie ergutamisest ennast segada :-)
Kokku seitse ja pool tundi ja finišisse jõudsime juba hämaras.
Thursday, February 8, 2007
Suusatamine
Eile ei jõudnudki sõitma. Täna õues -15 ja enamgi. Suusad jätsin nagu on, lisasin pidamist, -10... Mint. Sõita oli super: libises hästi, pidas hästi. Panin maski ka pähe, sellega oli hea soe. Külm tahtis varbad ära võtta, sellise külmaga peab veel ühed sokid jalga panema.
Kiirus oli hea , kokku 1 tund sõitu ja 15,6 km: 6 x 2km Tamme ring + 3,6km ring Velodroomilt suusasillani. Plaanis oli rohkem, kuid külm näpistas. Kaks korda käisin käbla, ühe korra päris kõvasti.
Kiirus oli hea , kokku 1 tund sõitu ja 15,6 km: 6 x 2km Tamme ring + 3,6km ring Velodroomilt suusasillani. Plaanis oli rohkem, kuid külm näpistas. Kaks korda käisin käbla, ühe korra päris kõvasti.
Wednesday, February 7, 2007
Talvine XDream
Pühapäeval talvine XDream, Väle Tigu osaleb ka, näis mitu tundi läheb. Vorm peaks üldiselt hea olema. Võtame seda kui tühjendustrenni enne Tartu Maratoni
Liikuma hakkame laupäeval 16.00
Kaasa:
Liikuma hakkame laupäeval 16.00
Kaasa:
- Magamiskott (lihtsalt öösel magamiseks, mitte rajale :)
- Suusad, saapad, kepid (vanad Visu Combid ilma pidamismäärdeta)
- Kõik spordiriided, kohapeal otsustame mida selga panna
- Kaks paari kindaid
- Mask
- Saapad ja jooksutossud. Kuna ilm külm, siis tossudega liiga külm lumes sumbata?
- Spordijoogipulber, geeli, soolast närimist rajale.
- Kompass
- 2L joogiseljakott
Tuesday, February 6, 2007
Jaanuari tegemised
Suusatamine
Õues -12 kraadi külma ja paras ilm suusatrenniks. Tund aega kulus määrimiseks, põhiliselt selle pärast, et pühapäevane kliister tuli maha võtta. Alla läks pidamise krunt ja siis neli kihti -10... pidamist (Mint). Libisemiseks S3 sinine. Kloostrimetsa jõudes lumi veel sadas. Libisemine oli enam-vähem, pidamine kehva. Tundus et metsas on veits soojem kui majade vahel, oleks pidanud soojema pidamise panema. Sõitsin 8+2+8 km, aeg 1.20. (13,5 km/h). Ideaalkiirus oleks 15 km/h, kuid Kloostrimetsas ei ole korralikku klassikarada. Ambrose ringile ei maksa üldse minna, liiga vähe lund. Kepid peab ära teritama :)
Homme plaanis Trummis sõita.
Homme plaanis Trummis sõita.
Sunday, February 4, 2007
Tamsalu Neeruti maraton
Sai läbitud. Arvestades et maraton oli vabastiilis ja ise sõitsin klassikalises stiilis, polnudki kõige hullem. 2/3 rajast ikka hoidsin stiili, siis loobusin, sest rada läks päris hulluks - künkad-mättad ja rada sõidetud kumeraks, siledat kohta ei kusagil :(
Pidamist oli ka natuke vähe. Esimeses toidupunktis lisasin kliistrit (Toko violett, -1-8) pidamiseks, aitas kõvasti. Ainult et klassikajäljes (mis oli värske lumega kaetud) ei libisenud enam üldse, pidevalt pidi otsima kinnisõidetud ja jäisemaid kohti.
Lõppkokkuvõttes kõva trenn. Sel aastal nüüd 104 km suusatatud. Vasaloppeti ettevalmistuseks ikka vähe.
Pildid:
Sportfoto
Haanja Rattaklubi
Pidamist oli ka natuke vähe. Esimeses toidupunktis lisasin kliistrit (Toko violett, -1-8) pidamiseks, aitas kõvasti. Ainult et klassikajäljes (mis oli värske lumega kaetud) ei libisenud enam üldse, pidevalt pidi otsima kinnisõidetud ja jäisemaid kohti.
Lõppkokkuvõttes kõva trenn. Sel aastal nüüd 104 km suusatatud. Vasaloppeti ettevalmistuseks ikka vähe.
Pildid:
Sportfoto
Haanja Rattaklubi
Saturday, February 3, 2007
Suuskade määrimine
Lõpuks ometi on kohale jõudnud kauaoodatud Toko määrded ja saab asuda suuski määrima. Vanad Start komplekti parafiin on otsas ja hea Swixi pidamise kaotasin Kloostrimetsas ära, nii et oligi viimane aeg.
Siiani määrsin suuski kahe tabureti peal :), kuid nii enam ei saa. Poes tundusin määrimispukid kole kallid, ca 3000 eeku küsiti nende eest. Foorumites ei hakanud ka pakkumisi silma. Samas oli kuidagi vaja suusad homseks Neeruti maratoniks ära määrida.
Ega midagi - ennegi ise asju tehtud ja saab seegi kord hakkama.
Määrimispukil vaja kolme asja - kaks tuge ja keskmine kinnitus, millega suusk fikseeritakse klambriga laua külge. Toed saab sobiva suurusega prussist, vaja ainult sobiv kalle saada. Panin suusa prussi peale ja joonistasin prussile suusa profiili:
Saagisin prussi eest- ja tagaotsast kaks juppi tugedeks:
Toed tulid natuke liiga madalad, seetõttu lisasin mõlemale alla 3 cm paksuse laua. Nüüd vaja kogu kupatus kinnitada, selleks leidsin lihtsalt ühe vana puitlaastplaadi. Klambri kinnituseks kasutasin kahte nurkrauda (4x4 cm) ja ühte tavalist naela.
Seega tunniga valmis algeline suusamäärimise pink, mis näeb välja sedaviisi:
Praegu ajab asja ära. Hea on see et alusplaat on piisavalt lai - määrded ja riistad mahuvad ilusti ära.
Edasi oleks vaja:
- tugedele peale mingi pehmendus, peaks sobima ntx akna- või ukse tihenduslint, peab poest uurima. See hoiab ka suusa paremini paigal
- keskmine klambrikinnitus peaks olema reguleeritav, et saaks suusa kindlamini kinnitada
- teise suusa kinnitus. Kui mõlemad suusad korraga ees, saab kiiremini määritud.
- parem väljanägemine :)
Homme Tamsalus selgub kuidas esimene määrimine õnnestus.
Siiani määrsin suuski kahe tabureti peal :), kuid nii enam ei saa. Poes tundusin määrimispukid kole kallid, ca 3000 eeku küsiti nende eest. Foorumites ei hakanud ka pakkumisi silma. Samas oli kuidagi vaja suusad homseks Neeruti maratoniks ära määrida.
Ega midagi - ennegi ise asju tehtud ja saab seegi kord hakkama.
Määrimispukil vaja kolme asja - kaks tuge ja keskmine kinnitus, millega suusk fikseeritakse klambriga laua külge. Toed saab sobiva suurusega prussist, vaja ainult sobiv kalle saada. Panin suusa prussi peale ja joonistasin prussile suusa profiili:
Saagisin prussi eest- ja tagaotsast kaks juppi tugedeks:
Toed tulid natuke liiga madalad, seetõttu lisasin mõlemale alla 3 cm paksuse laua. Nüüd vaja kogu kupatus kinnitada, selleks leidsin lihtsalt ühe vana puitlaastplaadi. Klambri kinnituseks kasutasin kahte nurkrauda (4x4 cm) ja ühte tavalist naela.Seega tunniga valmis algeline suusamäärimise pink, mis näeb välja sedaviisi:
Praegu ajab asja ära. Hea on see et alusplaat on piisavalt lai - määrded ja riistad mahuvad ilusti ära.
Edasi oleks vaja:
- tugedele peale mingi pehmendus, peaks sobima ntx akna- või ukse tihenduslint, peab poest uurima. See hoiab ka suusa paremini paigal
- keskmine klambrikinnitus peaks olema reguleeritav, et saaks suusa kindlamini kinnitada
- teise suusa kinnitus. Kui mõlemad suusad korraga ees, saab kiiremini määritud.
- parem väljanägemine :)
Homme Tamsalus selgub kuidas esimene määrimine õnnestus.
Subscribe to:
Posts (Atom)