Vasaloppet 2007

04.03 Mora
Vasaloppet on läbitud. Lõppkokkuvõttes jäi kuidagi mõttetu tunne - ei tekkinud positiivset emotsiooni. Pildid
Pühapäeva hommik üllatas meid ainult 1 kraadi külmaga, aga ilmateade oli lubanud -6. Seetõttu tundus pidamisemäärimine vastu taevast minevat. Peep oli eriti mures - ta oli õhtul lisanud 3 kihti lillat -2..-4. Lisasin oma punastele peale veel ühe kihi punast ja siis kollast.
Ega midagi - keerasime pudru ja kakao keresse ja edasi stardi poole. Esimesed tõuked suuskadel polnud eriti paljulubavad - kollane pidas, kuid korjas jääd alla. Esimese 3 km tõusuks peaks see olema isegi hea. Muret tegi rada, mis tundus väga pehme.
Täpselt kell 8.00 anti stardipauk ja võistlus läks lahti. Mõne minuti pärast olid kõik troppis koos esimese tõusu alguses. Nagu keegi hiljem tabavalt märkis, polnud sellel tõusul märkigi rootslaste viisakusest ja tasakaalukusest liiklusus - trügiti täiel rinnal, suruti kaasvõislejad kõrvale, tallati suuskadel ja keppidel. Niiviisi keppide najal seistes ja tasakesi puskledes kulgesime kolm kilomeetrit ülesmäge - võrreldes suusatamisega on suuskadel tõusu peal seismine ja trügimine väga kurnav tegevus. Kolmanda kilomeetriposti juurde jõudmiseks kulus 50 minutit - täielik katastroof. Aga edasi läks veel hullemaks. Selles trügimises polnud rajast enam midagi järel. Lootsin, et kui tõus lõpeb ja rahvas enam nii tihedalt koos ei ole, siis tekib ka rada. Aga võta näpust - eelnevalt loetud (ja eelmisel päeval proovisõidul kogetud) kaheksat paralleelset rada lihtsalt ei ole. Selle asemel on kõvaks tambitud lumepudru, kus sees võib aimata mingeid suusajälgi, mis parimal juhul on üksteisest poole meetri kaugusel. Loomulikult ei ole sellises pudrus mingit pidamist ja teen esimese peatuse, et lisada pidamiseks kollast. Pidamine natuke paraneb, kuid kuna rada pole siis on edasiliikumine endiselt vaevaline.
Lootes et eespool sõitjatel on rada parem tõstan natuke tempot ja hakkan inimestest mööda rühkima. See kulutab päris palju jõudu. Otsustan, et ei määri enne kui Mangasbodarnast algavad laskumised on läbi ja algab tõus Risbergi poole (seal kus eile käisime rada proovimas).
Laskumistel olen omas seltskonnas üks kiiremaid - suusk libiseb hästi ja rajad on enam-vähem olemas. Rajapõhi on jääs mis lisab kiirust veelgi. Kihutan nagu segane ja enne tõuse tõmban kõrvale, et suuski määrida. Nina järgi tundub olevat suhteliselt jahe ja nii panen alla punast -1..-2. Mingi pidamine tekib ja hakkan ülespoole liikuma. Paari kilomeetri järel pidamine kahjuks kaob ja edasi ukerdan ainult käte jõul. Seda et mingit rada pole, ei tasu vist mainida. Otsustan uuesti määrida, seekord proovin hõbedast, -0 määret.panen ca 20 cm ja üsna paksult. Mingi pidamine ikka tekib ja saan natuke lahedamalt üles. Käed on aga täitsa läbi ja vasaku käe triitseps hakkab valu tegema. Enne Risbergi hakkab pidamine jälle halvenema.Õnneks jõuan pikale ja kiirele laskumisele enne Risbergi ja kihutan sealt alla.
Huvitav on see et paljud rootslased ei oska või ei julge laskuda. Laskumise alguses aetakse käed-jalad laiali, sõidetakse sahka, jms. Kui siis keegi võtabki sisse laskumisasendi, siis on kepid ikka laiali. Pidin nii mõnelegi vastu keppe toksama, et ta need koomale tõmbaks, nii et ma kõrvalrajal mööda mahuksin.
Jõuan Risbergi. Vaatan Toko määrdemeistreid - määrimiseks väga pikk saba ja otsustan ise natuke pikemalt hõbedast panna. Kahjuks on joogi ja määrdepunktid mägede otsas ja peale pidamise määrimist tuleb täiega mäest alla kihutada. Ilmselt jäi suur osa määrdest nendele laskumistele.
Risbergist Evertsbergi on üks pikemaid etappe - 14 km. See oli minu halvim etapp, peale laskumisi oli seis selline: pole pidamist, pole rada, pole jõudu, et ennast paaristõugetega edasi lükata. Nii ma seal siis koperdasin ja kirusin ennast, ilma ja rajameistrit. Pea pool Vasaloppetit on sõidetud kuid klassikarada pole sellel sõidul veel näinud. Evertsbergis endiselt määrdemeistritel pikk saba. Määrin ise alla veel korra hõbedast ja panen edasi. Õnneks läheb rada allamäge ja väga hull ei ole. Tõusunukke on ikka halb võtta. Järgmine toidupunkt on Oxbergis. Siin otsustan, et aitab jamast ja lähen määrdemeistrite sappa. 10 min ootamist ja vana määre sai maha kraabitud ja masinaga kliister alla pandud. Ootamisest on niipalju kasu, et jõuan natuke süüa ja puhata. Mõned sammut proovimist ja tuju tõusis - see määre pidas. Peale toidupunkti algas jälle laskumine. Vaatamata allapandud kliistrile on libisemine endiselt super ja kihutan alla. Osa kliistrist jääb rajale.
Hakkab tekkima midagi rajalaadset - kehv, loperdav ja ära sõidetud, kuid vähemalt õnnestub sõita vahelduvat suusasammu. Käed saavad pisut puhkust. Suusakeppe kasutan käte toetamiseks, mitte hoo andmiseks :)
Järgmises toidupunktis lasen jälle määrida - õnneks ei ole saba ja saan suusad kohe määritud. Jälle laskumised ja peale seda suht sile maa. Eelviimases toidupunktis lasen veel korra määrida. Tunne on juba üpris hea - libisemine on super, kätes on jälle pisut jõudu. Allamäge lõikudel suudan paljudest mööduda paaristõugetega. Laskumistel möödun mõnest võistlejast nagu postist.
Viimases toidupunktis enam ei määri, võtan lihtsalt ühe joogi ja kihutan finishi poole. Vaheapel on mõned väiksemad tõusud - seal minu kiirus langeb tublisti - väsimus ja vähene pidamine tõmbavad hoo väga maha. Kilomeetriajad kõiguvad 4 ja 6 minuti vahel.
Viimased kaks kilomeetrit on rada väga kehvas seisus - täiesti märg, pehme ja libisemist ei ole. Finishikurvis kukun, sest rada pole seal ollagi ja jalad lähevad sassi. Finishisirge võtan paaristõugetega, keegi õnneks mööda ei lähe. Aeg on 8.32 on ikka väga kehv tulemus, kuid arvestades rajakvaliteeti ja oma võimeid, siis pole ilmselt paremat võimalik saavutada.
Kripeldama jääb küsimus - kas proovida järgmisel aastal uuesti?