Ferrino 36h

36h võistlusest juba nädal möödas, viimane aeg sellest midagi kirjutada ja meenutada. Alustades lõpust:
Aeg 34 tundi ja 40 minutit. Tegemata jäid lisaülesanded (ratta ülevedu köitel, tõukeratas, kajakk, Haapsalu lossitornist allaronimine). Lisaülesannetele oleksime jõudnud siis kui viimasesse orienteerumispunkti oleksime jõudnud 3 tundi varem. Rada oli väga pikk, kuid mitte raske. Kaart üllatas - tagantjärgi saime teada, et tegemist oli tavalise 1:50000 baaskaardiga, mis oli A3 paberile kokku surutud. Selle tulemusena tekkis mõõtkava 1:78500. Ma ei olnud selles ka kindel, sest viimastel etappidel tehtud mõõtmised seda küll ei kinnitanud. Vahepeal tekkis kahtlus et mõõtkava erineb x ja y suunas. Aga orienteeruda selle kaardi järgi sai ja kõik punktid mida otsima läksime ka üles leidsime. Enamasti hakkasime punkte otsima varem kui vaja, sellest tuli mitu viga; eriti andis see tunda teisel rattaetapil teise päeva hommikul. Lõppkokkuvõttes kogunes orienteerumisvigu ca 2-3 tunni jagu, sinna otsa aeglane liikumine ja nii me lisaülesannetele ei jõudnudki.

Kronoloogilises järjekorras:
Start ei olnud mitte võistluskeskuses Toorakul, vaid hoopis Haapsalu linnuses, kuhu meid veeti kolme suure bussiga. Stardipaugu asemel toimus nööri läbipõletamine tõrvikuga. Kui nöör katkes, sai esimese kaardi ja materjalid kätte. Esimene jalgsietapp oli suhteliselt igav - Haapsalu linnas tuli võtta 6 punkti. Kõik võistkonnad läbisid selle joostes. Ent etapi lõpus oli tüng - võeti järjekorda köitega sillalt allaronimiseks. Oleks võinud ka jooksmata jätta, sest järjekorras tuli veerand tundi oodata. Peale köieronimist anti pihku tilluke kaart, mille abil tuli jõuda järgmisse punkti (angaari Kiltsi lennuväljal). Sinna angaari olime päeval viinud oma rattad, nii et edasi peaks võistlus jätkuma ratastega. Angaaris anti kaks A3 kaarti ja järgmine punkt viis samas lennuväljal mingisse hoonesse. Seal hoones oli lisaülesanne - kolmelt korruselt tuli leida 9 punkti. Maja ise oli räämas ja lagunenud, kõik kohad sodi täis. Saime oma punktid kätte ja põrutasime edasi, nüüd juba korralikult rattaga orienteeruma. Rattarajal valisime põhiliselt asfaltteid, et saaks sõita üksteise tuules. Esimeste punktidega midagi hullu ei juhtunud, liikusime pisut aeglasemalt eelsõitjatest kuid läksime mõnuga oma rada :). Dan ehmatas vahepeal sellega, et oli omadega täitsa läbi. Võtsime tempot pisut alla ja midagi hullu ei juhtunud. Esimene viga tekkis punktis 43, kus ei suutnud leida tee ja kraavi risti. Selle otsimisele kulus pea tund. Hiljem tuvastasime, et olime liikunud liiga palju paremale. Liikumine selle punkti ümbruses toimus põhiliselt ratas seljas (päris metsas) või käekõrval (siis kui metsarajale jõudsime). Selle punkti otsimise ajal hakkas juba valgemaks minema, nii et edasi läks lõbusamaks. Järgmise punkti number oli 130 ja asus jõe ääres, lootsime et ehk hakkab sealt kanuuetapp ja saab pisut puhata. Selle punktiga tegime ühe tõsisema vea - ühest teeristist panime 90 kraadi vales suunas. Lõppkokkuvõttes jõudsime jõe äärde, sest teed enam vähem klappisid, kuid punkti selles kohas ei olnud. Läksime tagasi viimasesse kindlasse asukohta ja tuvastasime, et olime vahepeal lausa kaardilt väljas käinud. Veale kulus 20 minutit. Leidsime punkti koos rattavahetusalaga ja selgus et hakkab hoopis jalgsietapp. Ega midagi - vahetasime riided ja jalanõud jahakkasime astuma. Teades oma vormi ei üritanudki me joosta.
Jalgsietapp oli suhteliselt igav - lihtsalt astumine 10 tundi järjest, suur osa sellest mööda sirgeid kruusateid, sekka natuke orienteerumist võsa vahel. Üks viga tuli ka sisse - tükk aega otsisime keset metsa asuvat tiiki. Lõpuks selle ikka leidsime, kuid tundus, et see tiik ei asunud küll seal kus kaart näitas. Sinna kulus ka oma pool tundi või veel rohkem. Otsijaid oli seal mitmeid.
Õhtul poole viie ajal (rajal olime olnud siis juba 19 ja pool tundi) jõudsime kanuustarti. Siis oli juba selge, et võistlus venib meie jaoks pikemaks kui planeeritud ja tuleb arvestada vähemalt 30 tunniga. Kanuustart oli viimasest jalgsipunktist tulles otse üle jõe ja põllu näha, kuid ei tahtnud otse minna - läksime ilusti mööda teed ringi. Hiljem piltide pealt vaatasin, et paljud põrutasid otse ja läbi jõe - ilmselt võitis nii 5 - 10 minutit.
Kanuuetapp oli meil tugev nagu ikka, st et parimatele ilmselt palju ei kaotanud. Kuna punkte oli vähe, siis andis neid ikka oodata. Esimest punkti hakkasime ootama tund aega liiga vara - oli ju vaja ennast kogu aeg kaardil hoida, et mitte mööda põrutada. Peep luges kaarti ja Dan vaatas GPSi pealt jõelookeid - mina üksi pidin mõlaga rabama :)
Kanuufinišisse jõudsime poole üheteistkümne ajal, hakkas juba hämarduma. Üllatav oli see et hakkas väga külm. Jõevesi oli selleks ajaks juba soem kui õhk ja kanuus soojas jõeoru õhus oli mõnus istuda. Kõrgemal kalda peal aga puhus külm tuul, mis meid kõiki kohe lõdisema pani. Korraldajate käest kuulsime, et võitjad ei ole veel finišisse jõudnud. Kuna olime rajal olnud juba üle 26 tunni tegi see meid murelikuks - võitja ajaks oli prognoositud 2o tundi! Meie jaoks võis see tähendada ainult seda, et me ei suuda kontrollaja sees kogu rada läbida. Ajasime riided selga, täitsime pudelid, sõime natuke ja asusime teele. Esimene rattapunkt oli sama mis hommikul jala minnes, kuid jala minnes läksime otse läbi võsa. Rattaga tuli valida teine tee ja see tee oli täpselt sama tee nagu punkti tulles. Kõik läks hästi kuni selle kohani kus meil ka hommikul oli olnud probleem, et mis suunas edasi minna. Pärast pikka vaidlust otsustasime minna tagasi täpselt seda teed mööda mida hommikul kasutasime - nii saame kindla peale maantee peale välja. Põllu peal suutsin ikka ühte pööret mitte märgata ja kihutasime veel kaugemale põllu peale. Parandasime vea kiiresti ja liikusime tagasi juba tuntud teed mööda. Suurele teel jõudes tõdesime, et poleks pidanud põllul sõitma - väikese ringiga läks ka korralik kruusatee... Veel veerand tundi vigadele lisaks. Edasi oli suur kihutamine mööda maanteed punktini. Maantee peal hakkas tunduma, et tee on liiga pikka ja ootasin ärakeeramist varem, kuid saime õnneks asjale ikka pihta. Nii see kui ka järgmine punkt said ilusti võetud. Häda oli aga see et kippusin ratta selga magama jääma :). Kolmanda punktiga tekkis jama - punkt asus mäe otsas ja hiljem kuulsime et selle mäega olid paljud hädas olnud. Siinkohal hakkaski mõõtkava kõige rohkem vingerpussi mängima. Esimese hooga hakkasime punkti otsima kilomeeter liiga vara, kuna ümbruskond klappis kaardiga- tee lagendik ja mägi. Kaart oli pa paras sigrimigri selle koha peal. Ilmselt mõjutas meid ka natuke üks teine võistkond, kes samas kohas punkti otsis. Peale tulutut mäe otsas ringimüttamist otsustasime, et on vale koht ja liikusime edasi, kust leidsime veel ühe sobiva tee, mäe ja lagendiku. Ka seal müttamine ei andnud tulemusi. Otsustasin liikuda veel edasi, kuna taamal paistis veel üks mägi ja lage oli ka. Mäele lähendedes tundus, et just see on see õige, kuna tegemist oli ümbruskonna suurima mäega. Lisaks tundus mulle et mäe tipus on midagi kandilist. Täpsemalt ei näinud, kuna tõusva päikese taustal paistsid ainult väikeste puude ja põõsaste siluetid ja nende vahel midagi. Jooksin lähemale ja muidugi oli seal mäe otsas otsitav punkt. Mägi ise oli jalamilt mitukümmend meetrit kõrge. Võtsin punkti ära ja padavai teiste juurde tagasi - kokkuvõttes tuli sealt veel ca 2 km jooksu. Järgmine punkt oli lihtne, kuigi hakkasime seda taas liiga vara otsima. Tegime väikese lisaülesande - nööripuntra lahtiharutamine - ja jätsime suurema lisaüleande - rabas punktide otsimine ca 1 tund - korraldajate soovitusel vahele. Orienteerusime kaardi järgi edasi. Siinkohal läks mõõtkava ja distantsi tunnetus mul totaalselt segamini - hakkasin otsima teed ja maja 2 km enne õiget aega. Selle otsimise ja sebimisega läks ka parasjagu aega, kuid kuskil valet pööret ei teinud ja punkti saime kätte. Järgmine punkt viis meid jälle tuttava angaari juurde. Vaadates kelle tundus et see jääb meile viimaseks. Olin juba valimas rajaks kruusateed, kuid Dan tuletas meelde, et Haapsalu raudteetammi mööda peaks kulgema rattatee. Raudteetamm oli 2-3 km kaugusel ja otsustasime sealtkaudu minna. See oli õige valik, üks väheseid sellel võistlusel :). Teetammi mööda oli mõnus liikuda - sile ja sirge tee. Ainuke häda oli ratta seljas "nokkimine". Mitte midagi ei saanud teha - läks 33. tund rajal ja uni lihtsalt surus peale. Pikutasin 3 minutit, kuid see ei aidanud. Lõpuks leidsime lahenduse - hakkasime taas karusselli sõitma. Igaüks vedas 30 sekundit. Aju pandi tööle kella peal aega lugema ja ta ei saanud enam magama jääda. Niiviisi jõudsime Haapsallu ja edasi Kiltsile angaari. Angaaris öeldi meile seda mida salamisi ise juba lootnud olime - lisaülesandeid enam ei jõua teha, minge otse finišisse. Ehk siis tehniliselt me ei katkestanud ise, vaid korraldajad sundisid!
Finišisse jõudsime suhteliselt normaalse enesetundega - võib öelda, et tegime ära, hoolimata sellest et mõned ülesanded jäid tegemata.